From Wikipedia, the free encyclopedia
Inflatsioon on raha väärtuse langemine, millest tulenevalt tõuseb kaupade või teenuste hinnatase. Hinnataseme tõus näitab raha reaalse ostujõu vähenemist. Peamine inflatsiooni mõõtmise vahend on inflatsioonimäär, mis mõõdab aasta jooksul hinnaindeksis toimunud muutust protsentides. Eestis mõõdab tarbijahindade inflatsiooni Statistikaamet, kes avaldab igakuiselt andmed tarbijahinnaindeksi ning selle osakomponentide muutuste kohta. Lühiajaline hinnataseme muutuse mõju varahindadele ei ole üheselt määratav, sest varade hinnad sõltuvad paljudest teguritest peale hinnataseme. Pikaajalise ning kõrge inflatsiooni korral on mõju varahindadele negatiivne.
 |
See artikkel räägib inflatsioonist majanduses; kosmoloogia mõiste kohta vaata artiklit Kosmiline inflatsioon; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Inflatsioon (täpsustus) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2007) |
Kuigi lühikest aega võivad hinnataset mõjutada mitmed tegurid, on pikas perspektiivis kõige olulisem hinnataseme determinant rahapakkumine. Rahapakkumine ja intressimäärade reguleerimine võimaldab keskpangal mõjutada majanduses toimuvat. Rahapakkumise suurendamisega ärgitatakse inimesi kulutama ning investeerima, rahapakkumise vähendamisel on vastupidine mõju. Tänapäeval on majandusteadlaste seas levinud arusaam, et stabiilse majanduskeskkonna tagamiseks on kestev kuid madal hinnataseme tõus vajalik. Inflatsioonimäära langemise eest soovitud vahemikku vastutavad üldiselt keskpangad. Nii Euroopa Keskpank kui ka Ühendriikide Föderaalreserv on seadnud eesmärgiks 2% inflatsioonimäära.
Inflatsiooni vastandprotsessi nimetatakse deflatsiooniks.
Inflatsiooni tekkimisel võib olla mitmeid põhjuseid, suurel määral mõjutavad inflatsiooni riigi otsused, kuid ka ettevõtted võivad ka mõjutada inflatsiooni kulgu.
Riik saab mõjutada inflatsiooni järgnevalt:
• Raha trükkimine. Raha trükkimine on peamine põhjus, miks maailmas toimub inflatsioon. Mida rohkem raha on maailmas, seda väiksem on selle väärtus.[1]
• Maksuinflatsioon. Tarbijate maksustamise üldise taseme tõus, mis on analoogne palgainflatsiooniks pakutavate toodete ja teenuste lõpphinnaga. Kõrgemad maksud tähendavad kõrgemaid tootmis- ja tööjõukulusid, mis tähendab kõrgemat hinda.[1]
Ettevõtte mõjutused:
• Nõudluse suurenemine toob kaasa hinna tõusu. Kui tootja märkab, et nõudlus toote järele kasvab, siis loomulikult tõuseb toote hind, kuna ettevõte teab, et toode ostetakse. See kehtib eriti siis, kui riigis on vaid mõned olulised tootjad, kes kontrollivad suuremat osa turust; nad saavad "endale lubada" hindade tõstmist. Kui aga üks tootja hinda tõstab, võivad eeskuju järgida ka teised tootjad, kes loodavad hindade tõstmisega ka rohkem raha teenida.[1]
• Palgainflatsioon. Töötajad otsivad loomulikult paremat palka, kui hinnad hakkavad tõusma. See on praegu Eesti üks tõsisemaid probleeme, kuna palgataseme tõus sunnib ettevõtjaid tegema suuremaid kulutusi, mille tulemusel tõusevad pakutavate toodete ja teenuste hinnad.[1]
• Kõrgemad tootmishinnad. Hindu tõstavad mitte ainult lõpptootjad, vaid ka materjalitarnijad. Kui materjalitarnijad tõstavad hindu, tõusevad tootmiskulud, sundides hindu tõstma ka lõpptootjat.[1]
Inflatsioonil on omad plussid ja miinused. Majanduses peetakse inflatsiooni isegi kasulikuks kui see on stabiilne ning madal ehk ligilähedal kahele protsendile.
Eesti Pank nimetab stabiilset inflatsiooni kasulikuks, kuna see toob kaasa läbipaistvuse suurendamise, vähendab tõenäosust, et juriidilised isikud ja eraisikud vähendaksid tootmist ning aitab vältida rikkuse ümberjaotamist.[2]
Inflatsioon soosib sageli tootetootjaid. Nad teenivad rohkem raha, kuna saavad oma esemeid kõrgema hinnaga müüa.[3]
Inflatsioon annab investoritele ja ettevõtjatele lisastiimuleid majandustegevuses osalemiseks. Selle tulemusena saavad nad paremat tulu.[3]
Kui tootjad saavad nõuetekohase rahastamise, on neil võimalik toota rohkem kaupu ja teenuseid. Selle tulemusena põhjustab inflatsioon toote/teenuse toodangu kasvu.[3]
Tootmise laienedes on suurenenud nõudlus erinevate tootmismuutujate, sealhulgas personali järele. Selle tulemusena tõusevad tööhõive ja sissetulekud koos inflatsiooniga.[3]
Ettevõte võib jagada oma aktsionäridele dividende, kui ta teenib suuremat tulu, mis on inflatsiooni tingimustes mõeldav. Selle tulemusena võivad omanikud inflatsiooniperioodidel oodata dividenditulu suurenemist.[3]
Raha kaotab inflatsiooni tagajärjel oma ostuväärtuse. Selle tulemusel, kui laenuvõtja maksab inflatsioonimäärast madalamat intressi, saab ta sellest protsessist kasu. See on tingitud asjaolust, et laenuvõtja tagastatud raha tegelik väärtus on väiksem kui laenatud raha väärtus.[3]
Inimese rahatulu ostujõud on tema tõeline sissetulek. See tähendab, et fikseeritud sissetulekuga inimeste, nagu palgatöötajad, pensionärid ja teised, reaalsissetulek väheneb. Teisisõnu öeldes väheneb nende ostujõud.[3]
Ärimeeste ja ettevõtjate kasum suureneb, kui inflatsioon tõuseb. Fikseeritud sissetulekuga rühmadesse kuuluvad inimesed seevastu näevad oma reaalsissetuleku vähenemist. Selle tulemusena on sissetulekute ebavõrdsus sel ajal kõigi aegade kõrgeim.[3]
Inflatsioon tõstab kaupade, toorainete ja teenuste maksumust. Sellest tulenevalt nõuab iga planeerimisperioodil ettevõetud investeerimisprojekt valitsuselt rohkem raha kulutamist.[3]
Märkasime, et võlgnikud võidavad inflatsioonist, kui sellel on positiivne mõju. Selle tulemusena võivad laenuandjad neil perioodidel raha kaotada. Selle põhjuseks on asjaolu, et neile antakse kogus, mille ostujõud on väiksem kui laenatud summa.[3]
Inflatsiooni ajal, kui tooraine ja muude tootmismuutujate hind tõuseb, tõuseb ka eksporditavate kaupade hind. Seetõttu võib nende nõudlus välisturgudel väheneda, mille tulemusena väheneb riigi eksporditulu.[3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
