From Wikipedia, the free encyclopedia
Industrialiseerimiseks ehk tööstuslikuks pöördeks nimetatakse sotsiaal-majanduslikku perioodi, mille käigus muudetakse riik tööstusmaaks – majanduse tähtsaimaks osaks saab tööstuslik tootmine.[1][2]
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Industrialiseerimine sai alguse Suurbritanniast 18. sajandi teisel poolel ja levis 19. sajandi alguses Lääne-Euroopasse (1820. aastatel Belgia) ja USAsse (1813. esimene vabrik) ning hiljem ka teistesse piirkondadesse. Muutust Suurbritannias, kus mindi üle uuele tootmisprotsessile, nimetatakse tööstusrevolutsiooniks ehk tööstuslikuks pöördeks.[3] Tekstiilitööstuse järel hakkasid kiirelt arenema metallurgia, tööpingid, kemikaalide kasutus, klaasi tootmine, aurutranspordi vahendid, kaevandamine jne.[4] Tööstusrevolutsioon mõjutas peaaegu kõiki igapäevaelu tahke, toimus elanikkonna üldine jätkusuutlikkuse kasv.[5]
Industrialiseerimine realiseerub eelkõige tänu rasketööstuse arendamisele ja suurtööstuste loomisele [2]. Inimeste füüsiline töö asendatakse masinatega, töö produktiivsus kasvab ning selle tulemusena suurenevad ka tootmisest saadavad tulud.[6] Tänu suurenevale kapitalile saavad tootjad investeerida uute tehnoloogiate ja kontseptsioonide väljatöötamisse ning sellega kindlustatakse industrialiseerimisprotsessi pidev areng.[7] Urbaniseerumise ja üldise rahvastiku kasvu tõusu tõttu tekib ka suurem vajadus kaupade järele.[8] Kujuneb välja masstootmine ning turg. Analoogsete kaupade tootjate vahel tekib konkurents, mis õhutab tootjaid oma toodangu kvaliteeti parandama ja hinda võimalikult madalal hoidma.
Kui varem domineerivas agraarühiskonnas pandi tööks kasutatavad seadmed tööle inimeste, koduloomade, vee- või põlemisenergiaga, siis industrialiseerimisel võeti nende asemel kasutusele teised energiaallikad.[6] Efektiivsemalt hakati kasutama hüdroenergiat ning enam rakendati aurujõudu.[9] Puidu ja muu biokütuse asemel hakati kasutama kivisütt, mis andis eelnimetatud alternatiividest oluliselt rohkem energiat. Enamik uutest väljatöötatud masinatest kasutasidki energiaallikana kivisütt, mis suurendas oluliselt üldise energiatarbimise määra majanduses – seda trendi on näha ka tänapäeva tööstusriikides.[6]
Masinate kasutuselevõtt vabastas töölt hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes – neist said palgatöölised.[4] Kui varem oli inimeste sissetulek väike ning saadud palk ei kompenseerinud perekonna ülalpidamiseks vajaminevaid kulutusi, siis peale industraliseerimist see muutus – töölised said teha rohkem töötunde ja –päevi ning samuti rakendati tööle ka naised ja lapsed.[10] Olulised muutused toimusid ka sotsiaalvaldkonnas. Kuna töötajad lahkusid väikestest ettevõtetest ning koondusid tööle suurtesse tehastesse, oli vaja neile lähedalasuvas piirkonnas ka elamiskohta – tõusis suurte linnade hulk, toimus urbaniseerumine ehk linnastumine. Halvenesid ka perekondlikud suhted, kuna inimesed pidid oma pere juurest lahkuma, et minna tööle linnadesse, kus tehas või tööstus asub. On leitud, et industrialiseerimine toob endaga kaasa ka muutused perekonna struktuuris – kui varem elasid perekonna mitu generatsiooni samas piirkonnas, siis industrialiseerimisel hakkasid domineerima nii-öelda tuumikperekonnad (nuclear familes), mis koosnesid vaid vanematest ja nende kasvatatavatest lastes.[11]
Eestis toimus industrialiseerimine aastatel 1860–1915. Sel perioodil algas kiirem ja laialdasem linnade kasv ja areng, millele aitas kaasa ka Eesti demograafilise üleminekuni jõudmine ja seeläbi migratsiooni suurenemine linnadesse. Samuti hõlbustas industrialiseerumist pärisorjusest vabastamine antud perioodil.[12]
Kui iseseisvusaastail arenes Eesti tööstus turumajanduse mõjul maailmamajanduse osana, siis Teise maailmasõja järel jätkunud Nõukogude okupatsioon tõi kaasa sihikindla kampaania sõjas purustatu taastamiseks ning tööstuse eelisarendamiseks teiste majandusharude arvelt vastavalt riiklikule marksistlikule ideoloogiale, mis nägi ühiskondliku progressi mootorina eelkõige rasketööstust. Aastaks 1950 oli tööstus Eesti NSV rahvamajanduses esimesel kohal ning aastal 1956 moodustas tööstus ühiskonna koguproduktist 59,6%.[2]
Tänapäeval on üha süvenev trend tertsiaarsektori ehk teeninduse osakaalu tõusule ühiskonnas. Selle arvelt langevad nii primaarne ehk hankiv kui ka sekundaarne ehk töötlev majandussektor. Kui veel aastal 1990 moodustas sekundaarne sektor Eesti tööhõivest 25,6%, siis aastaks 2013 oli see langenud 18,7%-le.[13] 2000. aastatel oli Eesti olulisim tööstusharu masinatööstus, mis andis ligi 25% toodangust. Sellele järgnesid puidu- ja paberitööstus (20%), toiduainetööstus (15%), metallitööstus (13%), keemiatööstus (10%) ja kergetööstus (<5%).[14]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
