Ilja Ponomarjov
Venemaa poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Venemaa poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Ilja Vladimirovitš Ponomarjov (vene keeles Илья Владимирович Пономарёв; sündinud 6. augustil 1975 Moskvas) on Venemaa ja Ukraina poliitik, kes elab alates 2014. aastast paguluses. 20. märtsil 2014 hääletas ta Venemaa Riigiduumas ainsa saadikuna Krimmi annekteerimise vastu. 9. juunil 2015 kuulutas Venemaa ta tagaselja tagaotsitavaks.
Ilja Ponomarjov alustas oma karjääri 14-aastaselt, kui 1989. aastal organiseeris NSV Liidu Teaduste Akadeemia Tuumaenergia Ohutu Kasutamise Probleemide Instituudis (tema isa kuulus instituudi juhtkonda) töötajate koolituse arvutitehnoloogia alal. 16-aastaselt, 1991. aastal, asutas ta oma ettevõtte - Russprofi Ltd., kus asus peadirektori kohale. Ettevõte tegeles arvutiprogrammide väljatöötamisega, sh. Siseministeeriumi ja tsiviillennunduse psühholoogilise professionaalse diagnostika süsteemid.[1] 1992. aastal astus Ponomarjov Moskva Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonda, kuid ei lõpetanud õpinguid. Alates 1998. aastast töötas ta naftafirma "Jukos" infotehnoloogia direktoraadi direktorina. aastatel 1999–2000 oli ta Siberi Interneti-ettevõtte (Sibintek) esimene asepresident. 2001. aastast Venemaa juhtiva IT-firma IBS asepresident ning juhtis strateegiliste projektide suunda ja suhteid valitsusasutustega. Peamiseks ülesandeks oli projektide elluviimine föderaalse sihtprogrammi “Elektrooniline Venemaa” raames (Venemaa Föderatsiooni valitsuse portaal, riigihangete süsteem, maksureformi toetus, tolliarvestuse automatiseerimine, eluaseme- ja kommunaalteenuste jälgimine jne), samuti piirkondliku IBS-võrgustiku arendamine, suhete loomine Venemaa Föderatsiooni moodustavate üksuste administratsioonidega. 2004-2006 Globaliseerumisprobleemide Instituudi (IPROG) egiidi all töötas mitmete piirkondlike haldusasutuste tellimusel välja mitmeid sotsiaalselt olulisi projekte, mille hulka kuuluvad Siberi ja Kaug-Ida arengu kontseptsioon, Krasnojarski territooriumi kütuse- ja energiakompleksi arendamine. 2006. aastal juhtis Venemaa Föderatsiooni info- ja kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses asuvat territoriaalse arengu keskust. Koordineeris kõrgtehnoloogia valdkonna tehnoparkide loomist, mis viidi ellu Venemaa piirkondades Venemaa Föderatsiooni info- ja kommunikatsiooniministeeriumi egiidi all. Eelkõige jälgis ta Novosibirski Akademgorodokis asuva tehnopargi loomist.
2004-2007 oli Noorte Vasakrinde loomise algataja ja üks juhte ning sai seejärel üheks Venemaa Vasakrinde rajajaks.[2] 2007. aasta suvel lahkus Venemaa Föderatsiooni Kommunistlikust Parteist, et osaleda riigiduuma valimistel.
2007. aastal valiti Novosibirski oblastist erakonna "Õiglane Venemaa" ridades Venemaa Riigiduuma liikmeks. Riigiduumas kuulus infopoliitika, tehnoloogia ja kommunikatsiooni komiteesse ning juhtis tehnoloogilise arengu allkomisjoni.
2010. aasta juunis määrati Skolkovo Fondi presidendi Viktor Vekselbergi nõunikuks tehnoloogiate rahvusvahelise arendamise ja kommertsialiseerimise alal.
2011. aastal lõpetas ta Venemaa Riikliku Sotsiaalülikooli (RGSU) riigi- ja munitsipaaljuhtimise erialal.
2011. aastal valiti ta uuesti Novosibirski oblastist erakonna "Õiglane Venemaa" nimekirjas Riigiduumasse. Riigiduumas majanduspoliitika, innovaatilise arengu ja ettevõtluse komitee liige.[2]
2011. aasta detsembris sai temast üks Moskvas toimunud valitsusvastaste massimeeleavalduste korraldajatest. 2012. aasta jaanuaris algatas ta protestijõudude koordineerimiskeskuse loomise. Mai 2012 esitas idee luua opositsiooni koordinatsiooninõukogu kui 12 inimesest koosnev ühtne protestijõudude koalitsiooni peakorter. Seda ideed toetasid Sergei Udaltsov ja Aleksei Navalnõi.[3]
20. märtsil 2014 hääletas ta Riigiduuma erakorralisel istungil ainsa saadikuna Krimmi annekteerimise vastu. Ta selgitas oma suhtumist Krimmi annekteerimisse nii: halb oli mitte see, et Krimm annekteeriti, vaid kuidas ta annekteeriti.[4] 30. aprillil nõudis "Õiglase Venemaa" liider Sergei Mironov Ponomarjovilt saadikumandaadi loovutamist. Ta nimetas Ponomarjovi käitumist partei suhtes “ebamoraalseks ja alatuks”, kuna tema arvates seostatakse Ponomarjovi “paljude kogenematute inimeste silmis” endiselt “Õiglase Venemaaga”, mis põhjustab erakonnale “tõsist mainekahju."[5]
2013. aasta aprillis nõudis Skolkovo fond temalt tagasi 9 miljonit rubla, mille ta sai loengukursuse pidamise eest. Fondi argumentide kohaselt pidas Ponomarjov kümnest loengust ainult ühe kvaliteetse. 26. juunil 2013 mõistis Moskva Gagarini rajoonikohus Ponomarjovilt Skolkovo Fondi kasuks välja 2,7 miljonit rubla.[6][7] Kuna Ponomarjov ei täitnud vabatahtlikult kohtuotsust ega tagastanud vahendeid Skolkovo Fondile, alustasid kohtutäiturid 2014. aasta septembris tema vara arestimist ning sellest ajast alates ei osalenud ta ise riigiduuma koosolekutel, viibides väljaspool Venemaad (alates augustist 2014 USAs). 7. aprillil 2015 võttis Riigiduuma kõigi fraktsioonide konsensusega Ponomarjovilt saadikupuutumatuse, poolt hääletas 438 saadikut (Riigiduumas on 450 saadikut).[8] 9. juunil 2015 kinnitas Venemaa uurimiskomitee esindaja, et Ponomarjovi vastu on algatatud kriminaalasi Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artikli 33 5. osa ja artikli 160 4. osa (kaasaostus omastamises) alusel ja ta on kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.[9][10]10. juunil 2016 võttis Riigiduuma Ponomarjovilt parlamentaarsed volitused oma kohustuste süstemaatilise täitmata jätmise, sealhulgas 30 või enama kalendripäeva täiskogu istungitelt puudumise tõttu. See otsus võeti vastu 413 poolt- ja 3 vastuhäälega, erapooletuid ei olnud.[11]
Alates juunist 2016 elab Ponomarjov Ukrainas tegeledes enda sõnul välisinvesteeringute kaasamisega Ukraina energeetika-, nafta- ja gaasisektorisse. Mais 2019 sai Ukraina kodakondsuse (enda sõnul kirjutas Ukraina president Petro Porošenko sellele alla oma ametisoleku viimasel päeval).[12]
2022. aasta märtsis, pärast Venemaa sissetungi algust Ukrainasse, esitas ta avaliku pöördumise, lubades 1 miljon dollarit kõigile, "kes toimetavad Putini elusalt või surnult rahvusvahelise õigusemõistmise kätte."[13] 2022. aasta aprillis käivitas Venemaa publikule suunatud telekanali "Veebruari hommik", kus töötab umbes 70 inimest.[14]
21. oktoobril 2022 lisas Venemaa justiitsministeerium ta välisagentide nimekirja.[15]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
