Hrõhori Skovoroda (ladina keeles Gregorius Scovoroda; ukraina keeles Григорій Савич Сковорода; vene keeles Григорий Саввич Сковорода; 3. detsember 1722 – 9. november 1794) oli Ukraina kasakate päritolu filosoof, kes elas ja töötas Venemaa Keisririigis. Ta oli luuletaja, õpetaja ja liturgilise muusika helilooja.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2023) |
| Hrõhori Skovoroda | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
3. detsember 1722 Tšernuhhi küla, Lubnõi rügement, Kasakate Hetmanaat, Venemaa Keisririik (tänapäeval Tšornuhhi, Ukraina) |
| Surnud |
9. november 1794 (71-aastaselt) Ivanovka küla, Harkovi kubermang, Venemaa Keisririik (tänapäeval Skovorodõnivka, Harkivi oblast, Ukraina) |
| Keel | ladina, vanakreeka, kirikuslaavi, ukraina, vene[1][2] |
| Elukutse | kirjanik, helilooja, õpetaja |
Tema märkimisväärset mõju oma kaasaegsetele ja järgnevatele põlvkondadele ning tema eluviisile peeti üldiselt sokraatseks ning teda kutsuti sageli "Sokrateseks".[3][4] Skovoroda töö andis panuse nii tänapäeva Ukraina kui ka Venemaa kultuuripärandisse, mistõttu mõlemad riigid väidavad, et ta on nende põlispoeg.[5][6][7][8]
Skovoroda kirjutas oma tekstid läbisegi kolmes keeles: kirikuslaavi, ukraina ja vene keeles, suure hulga lääneeurooplaste ning ladina- ja kreekakeelsete tsitaatidega.[9] Suurem osa tema säilinud kirjadest oli kirjutatud ladina või kreeka keeles, kuid väike osa kasutas Sloboda Ukraina haritlaste klassi vene keelt, mis oli pika venestamise tulemus, kuid palju ukrainlust oli endiselt säilinud.[9]
Ta omandas hariduse Kiievis Collegium Mohileanumis. Mõjutatuna maistest ja vaimsetest jõududest, elas filosoof rändmõtleja-kerjusena. Tema traktaatides ja dialoogides kattuvad piibliprobleemid nendega, mida Platon ja stoikud varem käsitlesid. Skovoroda esimene raamat anti välja pärast tema surma 1798. aastal Peterburis. Skovoroda tervikteosed ilmusid esimest korda Peterburis 1861. aastal. Enne seda väljaannet eksisteerisid paljud tema teosed vaid käsikirjalisena.
Elulugu
Skovoroda sündis väiketaluniku Ukraina registreeritud kasakate perekonnas Tšernuhhi külas Lubnõi rügemendis Kasakate Hetmanaadis (1708. aastal liideti kasakate territoorium Kiievi kubermanguga, kuid kasakate hetmanaati ei likvideeritud)[10] Venemaa Keisririigis (tänapäevane Poltava oblast, Ukraina), 1722. aastal. Tema ema Pelageja Stepanovna Shang-Giray oli otseselt seotud Şahin Girayga[11] ja oli osaliselt krimmitatari päritolu.[12] Ta oli Kiievi Mogila Akadeemia üliõpilane (1734–1741, 1744–1745, 1751–1753), kuid ei lõpetanud seda. 1741. aastal viidi ta onu Ignati Poltavtsevi tõttu 19-aastaselt Kiievist Moskvasse ja Peterburi keiserlikku koori laulma. 1744. aastal naasis ta Kiievisse. Aastatel 1745–1750 veetis ta Ungari kuningriigis ja arvatakse, et ta on sel perioodil reisinud ka mujal Euroopas. Aastal 1750 naasis ta Kiievisse. Aastatel 1750–1751 õpetas ta Perejaslavis poeetikat. Suurema osa ajavahemikust 1753–1759 oli Skovoroda Kovrai mõisniku peres õpetaja. Aastatel 1759–1769 õpetas ta Harkovi kolleegiumis (nimetatakse ka Harkivi Collegiumiks) selliseid aineid nagu luule, süntaks, kreeka keel ja eetika. Pärast rünnakut tema eetikakursuse vastu 1769. aastal otsustas ta õpetamisest loobuda.
Skovoroda on tuntud kui liturgilise muusika helilooja, aga ka mitmed laulud tema enda tekstidele. Viimastest on mitmed läinud Ukraina rahvamuusika valdkonda. Paljusid tema filosoofilisi laule, mida tuntakse nime all "Skovoroda psalmid", võis kuulda kobzaritena tuntud pimedata rändrahvamuusikute repertuaaris. Teda kirjeldati kui vilunud flöödi, torbani ja banduura mängijat.
Oma elu viimasel veerandil reisis ta jalgsi läbi Sloboda Ukraina, peatudes erinevate sõprade, nii rikaste kui vaeste juures, eelistades mitte liiga kauaks ühte kohta jääda. Sel ajal pühendus ta ennast individuaalsele erakulaadsele kloostrielule ja õppimisele.
See viimane periood oli tema suurte filosoofiliste teoste aeg. Ka sel perioodil kirjutas ta kirikuslaavi, kreeka ja ladina keeles luulet ja kirju ning tegi hulga tõlkeid ladina keelest vene keelde.
Keel
Palju arutatakse selle üle, millist keelt Skovorod oma kirjutistes kasutas. Skovoroda kasutas ukraina kirjalikku vormi, mis erines mõnevõrra ukraina rahvakeelest. Õpetlasena õppides usuasutuses, mis toetus suuresti kirikuslaavi keele erinevatele vormidele, kuigi tema kirjakeele aluseks oli ukraina keel.[9]
Peale ukraina kirjakeele oli Skovoroda rääkinud ja kirjutanud kreeka, ladina, saksa ja heebrea keeles.[13] Tema luulet on analüüsitud välismaiste mitte-ukrainalike elementide leidmiseks. Skovoroda keelt ja stiili käsitlevas artiklis suutis slaavi keeleteadlane George Ševelov järeldada, et peale ukraina keele sisaldas see 7,8% vene, 7,7% mitteslaavi ja 27,6% kirikuslaavi sõnavara ning et tema kasutatud kirikuslaavi keele variant oli 1751. aasta sünodaalipiiblis kasutatud variatsioon.[9] Skovoroda proosas oli aga suurem mitteukrainakeelse sõnavara sisaldus: 36,7% kirikuslaavi keelt, 4,7% muid Euroopa mitteslaavi keeli ja 9,7% vene keelt.[9]
George Ševelov kirjutas ülevaate, mille eesmärk oli hajutada alusetuid üldistusi ning panna alus Skovoroda keele ja stiili tõsisele uurimisele. Seoses levinud müüdiga Skovorodast kui "rahvafilosoofist" või talurahva ideoloogist ütles Ševelov, et ta kuulus Ukraina Sloboda haritlasklassi ringkondadesse ja on neist sõltuv. Ta märkis, et "Skovoroda keel, miinus selle paljud piibellikud ja kiriklikud, poliitilised ja isiklikud jooned on haritlaste kasutatava tavalise vene keele slobožanštšõna variant", nagu kinnitab tema säilinud isiklike kirjade väike arv, mis ei olnud ladina ega kreeka keeles.[9]
Dan Tšopõk kirjeldab Skovoroda muinasjuttude kirjakeeleomadusi segatuna: "Tema muinasjutud, mis on kirjutatud vene-ukraina ja kirikuslaavi segakeeles, olid Gorkij ja Tolstoi sõnul väga mõjusad ja säilinud eksemplaride arvu järgi otsustades samaväärsed. Meeldib aadel- ja lihtrahvale.”[14]
Surm
Kolm päeva enne surma läks ta ühe oma lähedasema sõbra majja ja ütles talle, et tuli alaliselt elama. Iga päev lahkus ta majast labidaga ja selgus, et ta kaevas kolm päeva oma hauda. Kolmandal päeval sõi ta õhtust, tõusis püsti ja ütles: "Minu aeg on käes." Ta läks kõrvaltuppa, heitis pikali ja suri. Ta palus oma hauakivile panna järgmise epitaafi:
"Maailm püüdis mind, ent ei saanud kätte." (originaalis: "Мир ловил меня, но не поймал")
Ta suri 9. novembril 1794 Ivanovka külas (tänapäeval Skovorodõnivka, Zolotšivi rajoon, Harkivi oblast)
Austusavaldused
15. septembril 2006 paigutati Skovoroda portree Ukrainas suuruselt teisele ringluses olevale pangatähele, 500 ₴ rahatähele.[15]
1946. aastal asutatud Hrõhori Skovoroda Filosoofia Instituut tegutseb Ukraina Rahvusliku Teaduste Akadeemia (kuni 1991. aastani Ukraina NSV Teaduste Akadeemia) alluvuses.[16]
Ukrainas Harkivi oblastis Skovorodõnivka külas asus Skovoroda muuseum. Muuseum tegutses 18. sajandist pärit hoones, mis asub mõisa alal, kuhu oli maetud Skovoroda. Ööl vastu 6.–7. maid 2022 hävis hoone Venemaa otselöögiga Ukrainasse sissetungi ajal. Mürsk lendas hoone katuse alla ja puhkes tulekahju. Tuli haaras kogu muuseumi ruumid. Selle tulemusena hävis Skovoroda rahvusmuuseum koos ajaloolise hoonega.[17] Muuseumikogu ei saanud kannatada, kuna see teisaldati ettevaatusabinõuna Venemaa rünnaku korral. Huvitaval kombel jäi hoones seisma Skovoroda kuju, ümbritsetuna hävinud hoone prahist.[18]
2. detsembril 2022, Skovoroda 300. sünniaastapäeval, paigaldati Washingtonis Ukraina maja lähedale talle monument.[19] Selle lõi 1992. aastal Ameerika skulptor Mark Rhodes, kes oli inspireeritud Skovoroda ideedest.[20]
Teosed
Skovoroda teoseid tema eluajal ei trükitud, mis oli 18. sajandile väga tüüpiline. Hrõhori Skovoroda oli kõrgelt haritud erinevates keeltes, eriti ladina, kreeka, saksa keeles. Ta oskas lugeda saksakeelset vaimulikku kirjandust ja oli mõjutatud saksa pietismist. Filosoofiliste ja religiooniuuringute vaimus üles kasvanud sai temast kirikliku skolastika ja õigeusu kiriku vaimse domineerimise vastane. "Meie kuningriik on meie sees," kirjutas ta, "ja selleks, et tunda Jumalat, peate tundma iseennast...Inimesed peaksid tundma Jumalat, nagu nemadki, piisavalt, et teda maailmas näha...Usk Jumalasse ei tähenda uskumist tema olemasolusse ja seetõttu talle järele andmises ja vastavalt Tema seadustele elamises... Elu pühadus seisneb inimestele hea tegemises."
Skovoroda õpetas, et "kõik tööd on Jumala õnnistatud", kuid rikkuse jagamist väljaspool Jumala ringi nimetatakse andestamatuks patuks. Skovoroda õpetas, et filosoofia ainsaks ülesandeks on tõe otsimine ja selle poole püüdlemine. Kuid inimelu mõttes on see eesmärk saavutamatu ja inimlik õnn seisneb selles, et kõigele tuleb tõde leida. See eesmärk võib minna erinevatesse suundadesse ja sallimatus teistmoodi mõtlejate suhtes ei ole õigustatud. Samamoodi ei leia usuline sallimatus õigustust igavesele tõele, mis on maailmale eri vormides ilmutatud. Enda suhtes oli ta täiesti kompromissitu ja saavutas selle tulemusel täieliku harmoonia oma õpetuse ja elu vahel. Ta oli teiste suhtes väga õrn ja tähelepanelik. Alles 1798. aastal ilmus Venemaa Keisririigis tema "Narsis või Tunne ennast", kuid ilma tema nime lisamata. 1806. aastal trükkis Aleksandr Labzini toimetuse all olev ajakiri Zjon Vjestnõk veel mõned tema teosed. Seejärel avaldati Moskvas aastatel 1837–1839 tema nime all mõned tema teosed ja alles 1861. aastal ilmus esimene peaaegu täielik kogu tema teostest. Filosoofi 100. surma-aastapäeva puhul ilmus Harkivis (Harkov) tema kuulsa teose Harkovi ajaloolis-filoloogiaühingu tehingud seitsmes köide, mille toimetas Dmitri Bagalei (pärast 1918. aastat tuntud ka kui Dmõtro Bahalõi), sisaldas suuremat osa Skovoroda loomingust.[21] Selles avaldati 16 tema teost millest 9 ilmusid esmakordselt. Lisaks avaldati ka tema elulugu ja mõned luuletused. 2011. aastal avaldas Leonid Uškalov täieliku akadeemilise kogumiku kõigist Skovoroda teadaolevatest teostest.
Teosed
- Skovoroda, Grõgori S. Muinasjutud ja aforismid. Tõlge, biograafia ja analüüs Dan B. Chopõk (New York: Peter Lang, 1990) Eelvaade: Wolodõmõr T. Zõla, Ukraina kvartalikiri, 50 (1994): 303–304.
- Skovoroda, Grõgori, Piznay v sobi ludynu. tõlkis M. Kashuba, Vasyl' Voitovych (L'viv: S$vit, 1995) Valitud tööd (originaal: Ukraina keeles).
- Skovoroda, Grõgori, Tvory: V dvokh tomakh, eesõna O. Myshanych, peatoimetaja Omelian Pritsak (Kiev: Oberehi, 1994) (originaal: Ukraina keeles).
- Skovoroda, Grõgori, "Vestlus viie reisija vahel elu tõelisest õnnest".
- Skovoroda, Grõgori, "Vestlus antiikmaailmast".
- Skovoroda, Grõgori, toim. Leonid Uškalov. "Григорій Сковорода: повна академічна збірка творів" ("Grõgori Skovoroda: täielik akadeemiline teoste kogu"), (2011).
Õpetused
Üks Skovoroda missioone oli õpetamine. Vormiliselt õpetas ta poeetikat Perejaslavi Kolleegium (aastatel 1750–1751) ning poeetikat, süntaksit, kreeka keelt ja katekismust Harkovi Kolleegium (nimetatakse ka Harkivi Kolleegiumiks[22]) (aastail 1750–1751, 1761–1764, 1768–1769).[23][24]
1751. aastal tekkis tal vaidlus Perejaslav Kolleegiumi juhtiva piiskopiga, kes pidas Skovoroda uusi õpetamisviise kummaliseks ja endise traditsioonilise poeetikakursusega kokkusobimatuks. Noor Skovoroda, kes oli kindel oma teema valdamises ning oma prosoodiareeglite täpsuses, selguses ja kõikehõlmavuses, keeldus täitmast piiskopi korraldust, paludes vahekohtumenetlust ja osutades talle, et "alia res sceptrum, alia plectrum" [pastori skepter on üks asi, aga flööt teine]. Piiskop pidas Skovoroda seisukohta üleolevaks ja seetõttu ta vallandati.[25][26]
Esimene õppeaasta Harkovi kolleegiumis möödus Skovorodal suurepäraselt. Ta mitte ainult ei erutanud oma üliõpilasi loengutega, vaid tema loominguline pedagoogiline lähenemine äratas ka kolleegide ja isegi ülemuste tähelepanu.[27]
Skovoroda oli ka Vassili Tomara (1740–1813) eraõpetaja (aastatel 1753–1754, 1755–1758) ning Michael Kovalinski (1745–1807) mentor ja eluaegne sõber. Arvatavasti oli ta ka Fjodor Višnevski (1682–1749) poja Gabriel Višnevski (1716–1752) eraõpetaja (aastatel 1745–1749). Skovoroda on Fjodor Višnevski tõttu käinud Kesk-Euroopas, eriti Ungaris ja Austrias.
Oma õpetuses püüdis Skovoroda avastada õpilase kalduvusi ja võimeid ning kavandas kõnesid ja lugemisi, mis neid täiel määral arendaks.[28] Seda lähenemist on kirjeldanud Skovoroda biograaf Kovalinski: "Skovoroda alustas [noorte õpetamist] Vassili Tomaraga, töötades rohkem oma noore jüngri südame kallal ja jälgides tema loomulikke kalduvusi, püüdis ta aidata ainult loodust ennast kaasates tema arendamisel kerget ja õrna suunda, mida poiss ei osanud isegi märgata, sest Skovoroda pööras erilist tähelepanu sellele, et mitte koormata noort meelt [raske] õppimisega. Nii kiindus poiss Skovorodasse armastusega [ja usaldusega] tema vastu."[26][28]
Tema õpetamine ei piirdunud ainult akadeemiliste ringkondade ega erasõpradega ning oma hilisematel aastatel "rändurina" õpetas ta avalikult paljusid, kes tema poole tõmbasid. Arhimandriit Gavriil (Vassili Voskressenski, 1795–1868), esimene teadaolev vene filosoofia ajaloolane,[29] kirjeldas hiilgavalt Skovoroda sokraatlikke omadusi õpetamises: "Nii Sokrates kui Skovoroda tundsid ülaltpoolt kutset olla rahvaõpetajad ja kutsumuse vastu võttes said nad avalikuks õpetajaks selle sõna isiklikus ja kõrgendatud tähenduses... Skovoroda, nagu ka Sokrates, ei olnud piiratud aja ega kohaga, õpetas ristteel, turgudel, kalmistul, kiriku portikuste all, pühade ajal, kui tema terav sõna väljendas joovastunud tahet – ja rasketel lõikusepäevadel, kui maa peale kallas vihmata higi.”[30]
Skovoroda õpetas, et oma tõelise kutsumuse leiab inimene eneseanalüüsi teel. "Tunne ennast," soovitab Skovoroda, kasutades kreeka filosoofi Sokratese tuntud maksiimi. Ta tutvustas põhjendatud ideed, et kaasasündinud loomulikku tööd tegevale inimesele tagatakse tõeliselt rahuldust pakkuv ja õnnelik elu.[31]
Noorte haridus köitis Skovoroda tähelepanu kuni kõrge eani. 1787. aastal kirjutas Skovoroda kaks esseed: "Õilis toonekurg" (originaal: Благодарный Еродій) ja "Vaene lõoke" (originaalis: Убогій Жаворонокъ), pühendatud hariduse teemale, kus ta oma ideid selgitas.[32]
Skovoroda ulatuslikku mõju peegeldavad kuulsad kirjanikud, kes hindasid tema õpetusi: Vladimir Solovjov, Lev Tolstoi, Maksim Gorki, Andrei Belõ, Tarass Ševtšenko ja Ivan Franko.[23]
Viited
Allikad
Lisalugemist
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
