From Wikipedia, the free encyclopedia
Hookeri roheline on roheline värv, mis on segatud kahest värvipigmendist, gummigutist ja Preisi sinisest. Värv on nimetatud kunstnik William Hookeri (1779–1832) järgi, kes 19. sajandi algul illustreeris Kuningliku Aiandusseltsi väljaandeid[1]. Hookeri rohelist toodetakse tänapäeval nii õli-[2] kui akvarellvärvina[3][4] ja neis on mõlemad originaalkomponendid asendatud stabiilsemate sünteetiliste pigmentidega[5].
19. sajandi algusaastail segas William Hooker, püüdes leida sügavtumedat rohelist tooni lehtede maalimiseks oma botaanilistel illustratsioonidel, kokku taimse päritoluga kollase pigmendi gummiguti ja tehispigmendi Preisi sinise, mõlemad muide kuuluvad laseerivate värvide hulka. Tulemuseks oli sügava nüansirikka tooniga tume roheline, õunapuulehtede suitsjas, kergelt oliivja või pruunika alatooniga poolläbipaistev värv, kuid mõlemast siiski kollakam. Uus roheline värv võimaldas saada palju erinevaid toone nii lahjendamisel kui ka segamisel[6].
Hooker kasutas seda segu õhemalt või paksemalt nii punase krüsanteemi säbrulistel lõhestunud lehtede kui ka pähklipuu heledatel lehtede maalimiseks. Kuid enim kasulikuks osutus värv viljade maalimisel, nagu õunad, pirnid ja küdooniad. 1818. aastal ilmus kunstnikult "Pomona Londinensis", 49 erinevaid puuviljasorte kujutavat käsitsi koloreeritud akvatintalehte. Viljade maalimisega tegeles Hooker surmani 1832. aastal[6].
Ei läinud kaua, kui paljud värvitootjad pakkusid Hookeri rohelist vesivärvi. Akvarellist John Sell Cotman aitas värvi populariseerida, tema maalil "Greta Bridge" on seda valdavalt kasutatud. Kuigi katsetati ka Hookeri rohelise õlivärviga, oli see populaarsem siiski vesivärvina, mida kasutasid paljud 19. sajandi maastikumaalijad (akvarell oli maastikumaalis eelistatud tehnika). Ei ole raske aimata, miks see värv osutus nii populaarseks – enamik looduses leiduvaid rohelisi kaldub oliivjate toonide suunas ja Hookeri rohelise tumedus tegi võimalikuks kasutada seda musta asemel varjutoonide segamisel[1].
Et gummigutt ei kuulu kõige stabiilsemate värvipigmentide hulka, vaid kipub pleekima, hakati sellele peatselt otsima asendajat. Esmalt püüti gummigutti asendada toonilt sobiva keskmise kaadmiumkollasega, kuid tulemuses puudus originaalsegu oliivjas varjund. Kivisöetõrvast toodetud sünteetiline asendaja nitrosoroheline (Pigment Green 8[7]) sobis toonilt paremini, kuid ei osutunud piisavalt valguspüsivaks. Praegu on erinevad tootjad loonud erinevate pigmentide segusid, mida müüakse Hookeri rohelise nime all[8], näiteks segu ftalotsüaniinrohelisest, hansakollasest PY74 ja lambitahmast, või isoindolinoonkollasest ja ftalotsüaniinrohelisest[9]. Mõned kunstnikud eelistavad tooni ise segada ftalotsüaniinsinisest ja aureoliinist või oksiidkollasest[1].
Tõlkekirjanduses on värvinimetust "Hookeri roheline" kasutatud eesti keeles teatud värvitooni märkimiseks[11].
On olemas sellenimeline hallikasroheline veebivärv #49796B[10], mis on küll originaaltoonist heledam ja külmem.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
