From Wikipedia, the free encyclopedia
Hiiukirn on kaljupinnasesse jääaegse liustikualuse või liustikupealse kose uuristatud lõõr. Veekeerises ringlevad jahvekivid on kulutanud kivimisse sümmeetrilisi siledaid uurdeid.[1] Vool on pidanud olema piisavalt tugev pisemate kivide eemaleuhtmiseks ja küllalt sügav, et suuremad kivid saaksid kõrvalt mööduda.
On arvatud, et hiiukirnud on alguse saanud liustiku pinnal voolanud sulaveest, mis on jääprakku laskudes hakanud pöörlema. Kohati sadade meetrite kõrguselt langenud vesi on puurinud augu aluskivimini. Kivid ja kruus toimisid käiakividena.
Hiiukirn võib olla mitu meetrit sügav, väiksemad aga ainult detsimeetrise läbimõõduga. Mõne põhjas on näha jahvekive tänaseni.
Hiiukirnu uuristavad kivid peavad olema sama kõvad või kõvemad kui kirnu serva moodustavad kivimid. Kõige kõvemad kivid Maal on teemandid ja näiteks Lõuna-Aafrikas ongi hiiukirnude põhjast teemante leitud. See seletab ka mõne hiiukirnu nime (Bourke's Luck Potholes – Bourke'i õnneaugud).
Hiiukirne on vähe uuritud. Puuduvad täielikud hiiukirnude nimestikud. Arvatakse, et hiiukirne uurides saab teavet liustiku kohta, milles need hiiukirnud moodustusid.
Norra suurim hiiukirn on Helvetet i Espedalen Opplandi maakonna Gausdali vallas: 40-meetrise läbimõõduga ja 100 meetrit sügav [2][3]. Huvitavad hiiukirnud on Tømmerelva ääres Sørreisa vallas [4]. Kvinesdali Heksegryten ning Farå ja Otra hiiukirnud meelitavad hulgaliselt suplejaid, kuid on olnud ka surmajuhtumeid.
Šveitsis Luzerni lähedal Gletschergartenis on 32 hiiukirnu, millest suurima läbimõõt on 8 meetrit ja sügavus 9,5 meetrit.
Hiiukirnud võivad moodustuda kärestikulistesse jõgedesse, sealhulgas koskede alla.
Vahel on hiiukirnuks nimetatud ka muid moodustisi, näiteks Jalasjärve Pirunpesä, mis on tekkinud hoopis murenemise tagajärjel[5].
Rannakirnud on hiiukirnudest madalamad Läänemere ja mõne suure järve rannal sageli rühmiti esinevad moodustised, mis arvatakse olevat tekkinud võimsas murdlainetuses. [1].
Murenemiskoopad sarnanevad väliselt hiiukirnudega, kuid nende servad pole siledad ja koopaseintest võib kohati palja käega kruusa murendada. Nad on tekkinud kaljus rabakivi või mõne teise pudeda graniitainese murenedes. Soomes on neid vähem kui 50[1].
Soome hiiukirnud on ühed vanimad kogu maailmas [6].
Helsingis Pihlajamäe Rapakiventiel on Soome vanimad hiiukirnud. Erinevalt teistest Soome hiiukirnudest pärinevad need viimase jääaja eelsest ajast 50 000 või koguni üle 100 000 aasta tagasi. Suurem neist, Aarnipata, on 6,9-meetrise läbimõõduga ja 8,45 meetrit sügav. Väiksem, Rauninmalja, on 1,6-meetrise läbimõõduga ja 3,2 meetrit sügav.[7]
Nad mõlemad avastas 1993. ja 1994. aasta teetööde käigus mõni hetk enne lõhkamise algust Pihlajamäe linnaosa 1960. aastail projekteerinud arhitekt Sulo Savolainen. 1995 tühjendati kirnud veest ja pinnasest ning Geologian tutkimuskeskus määras geoloog Heikki Hirvakse juhatusel nende vanuse. 28. märtsil 1995 võeti nad looduskaitse alla. Kohalikust rahvapärimusest mõjustatud nimed Aarnipata ja Rauninmalja leiti neile Pihlajamäki-Seura ja Helsingi linna korraldatud nimevõistlusel 2008. aastal.
Juomapata, teadaolevalt Soome suurima ruumalaga hiiukirn, asub Salla vallas Aholanvaara külas Kalliovaaras.
Geologian tutkimuskeskuse ja Lapin ympäristökeskuse uurijad tegid 1996. aastal Juomapaja veest tühjaks.[8] See on ovaalne, läbimõõduga 13–15,5 meetrit.[9][10] Kirnu sügavuse täpset määramist takistas põhja kattev paks kivikiht, mille servast hiiukirnu servani mõõdeti 9,5 meetrit. Kirnu tegelikku sügavust hinnati 13 meetrini.
Kalliovaaras on veel kolm väiksemat hiiukirnu läbimõõduga 5–12 meetrit.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.