Henry Campbell-Bannerman
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sir Henry Campbell-Bannerman (Campbell; 7. september 1836 – 22. aprill 1908) oli briti riigimees, Liberaalse Partei liige ja Suurbritannia peaminister vahemikus 1905–1908. Aastail 1899–1908 oli ta Liberaalse Partei juht. Ta oli kaks korda sõjaminister: 1886. aastal William Ewart Gladstone'i valitsuskabinetis ning hiljem 1892–1895, algul taas Gladstone'i kabinetis ning seejärel 1894. aastast Gladstone'i peaministriks saanud Rosebery krahvi kabinetis.
Ta toetas vabakaubandust, Iiri omavalitsusliikumist (Home Rule) ning üldist sotsiaal-majanduslike olude parandamist, seejuures tööaja lühendamist. Ajaloolane A. J. A. Morris on "Oxford Dictionary of National Biographys" nimetanud Campbell-Bannermanni "briti esimeseks ja ainsaks radikaalseks peaministriks".[1] Ehkki Campbell-Bannermani juhitud liberaalid said 1900. aasta üldvalimistel Konservatiivselt Parteilt lüüa, õnnestus tal 1906. aasta üldvalimised ülekaalukalt võita. Valitsusjuhiks saanult juhtis ta mitmete seadusandlike muudatuse tegemist: ametiühingutelt ei saanud enam välja nõuda streikidest tekkinud rahalist kahju, lastele tagati tasuta koolilõunad ning kohalikele omavalitsustele anti õigus osta eraisikutelt põllumaad.
1908. aasta aprillis astus ta halva tervise tõttu ametist tagasi ning peaministriks sai senise valitsuse varakantsler H. H. Asquith. Campbell-Bannerman suri 19 päeva hiljem peaministri ametlikus residentsis aadressil 10 Downing Street, olles seejuures seni ainus seal surnud peaminister.[2]