Saksamaa maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Hans von Aachen (1552 Köln – 4. märts 1615 Praha) oli saksa maalikunstnik, manerismi esindaja.
| Hans von Aachen | |
|---|---|
 Hans von Aacheni autoportree. Umbes 1574. Köln, Wallraf-Richartz-Museum | |
| Sünniaeg |
1552 Köln |
| Surmaaeg |
4. märts 1615 (62-aastaselt) Praha |
| Amet | maalikunstnik, portretist, disainer |
| Töökoht | |
| Autogramm | |
 | |
Hans von Aachen oli Bartholomäus Sprangeri ja Joseph Heintzi kõrval Rudolfi ringi ehk Praha koolkonna (maneristliku koolkonna) üks peaesindajaid. Ta oli eluajal väga tunnustatud; tema mõju maalikunsti arengule on väiksem.
Hans von Aacheni isa sündis Aachenis, millest ka Hans von Aacheni nimi[1]. Tema nimi esineb ka teisenditena Johann von ..., Johann ..." ja ... von Achen, ... van Acken ning Janachen, Fanachen, Abak, Jean Dac, Aquano, van Aken, Ach jne
Ta ilmutas juba varakult joonistamisannet[2]. Õppinud ühe aasta kohaliku meistri käe all, asus ta õppima Kölnis tegutsenud Antwerpenist pärit kunstniku juurde, kellest pole teada muud, kui et ta oli väga hea portretist. Ilmselgelt oli tegu hea õpetajaga, sest õpingute lõppedes võeti Aachen vastu oma kodulinna maalijate gildi[3].
22-aastaselt reisis Aachen Itaaliasse. Alates 1574. aastast õppis ta edasi Itaalias Veneetsias, Roomas ja Firenzes. Veneetsias pöördus ta flaami kunstniku ja kunstikaupmehe Gaspar Remi poole, kes määras ta suhteliselt tundmatu kunstniku Moretti selliks. Veneetsias viibides kopeeris Aachen kohalike kirikute maale ning püüdis portreesid maalides end tõestada. Vähem kui aasta pärast liikus ta edasi Rooma, kus leidis sõbraliku vastuvõtu ja elukoha kunstnik Anthonis Santvoorti juures. Roomas lävis Aachen Bartholomeus Sprangeri, Hans Speckaerti ja teiste maalikunstnikega ning tegeles oma tehnika täiustamise ja isikupärase stiili otsingutega. Kuigi van Manderi järgi[4] maalis von Aachen sel ajal palju, on tollest ajast säilinud eelkõige joonistusi.
Hiljem arendas ta oma maneristlikku stiili iseseisvalt Tintoretto ja Michelangelo järgijate, sealhulgas Antonio da Correggio loomingut uurides. Teda mõjutasid ka Paolo Veronese ja Parmigianino ning itaaliastunud flaamlased Hans Speckaert, Paul Bril, Bartholomeus Spranger, Paolo Fiammingo jt.
Von Aachenil kujunes Itaalias lai sidemete võrk teiste kunstnike, kaupmeeste ja tellijatega. Alates 1580ndatest hakkas Aachen saama mitmeid olulisi tellimusi. Aastal 1584 maalis ta suure ja nüüdseks hävinud "Karjaste kummardamise" Il Gesù kirikusse Roomas. Aastal 1585 töötas ta Firenzes Toscana suurhertsogi Francesco I de' Medici õukonnas. Tellimus suurhertsogit portreteerida oli otsustav tema tõusul õuemaalijaks.
Tolleaegsel Saksamaal domineerinud Spranger ja Hendrick Goltzius jäid tema mõjutajateks kogu eluks.
Aastal 1588 naasis ta Saksamaale ning sai Kölnis mainekaks suursuguste klientide portreteerijaks. Ta tegutses Kölnis, Münchenis hertsog Wilhelm V õukonnas hertsogi kutsel õuekammermaalijana ja Augsburgis Fuggerite suguvõsa juures, lisaks maalis ta Münchenis jesuiitide ordule altaripilte.
Münchenis tekkisid tal sidemed keiser Rudolf II õukonnaga Prahas. Aastal 1592 maalis ta keisri ametliku portree ja sai Tema Majesteedi õuekammermaalijaks. Aastal 1594 keiser aadeldas ta[5]. Hans von Aachen jäigi alates 1596. aastast elama Prahasse (aastatel 1603–1605 tegi ta küll veel ühe Itaalia-reisi), kuigi nähtavasti alles 1601, võib-olla ka 1596. Ta maalis seal nii Rudolf II kui pärast tema surma 1612 ka keiser Matthiase ülesandel portreid. Keiser Matthiase ajal tegeles ta põhiliselt keisripaari maalimisega.
Van Mander kirjutab, et von Aachenil oli "iga päev selle Aleksandriga [Rudolf II-ga] apelleslik sõbraläbikäimine" ning ta oli keisri juures au sees. Keiser Rudolf II usaldas Hans von Aachenile ka diplomaatilisi ülesandeid. Ta tegutses keisri ülesandel kunstiteoste ülesostjana Itaaliast ja Saksamaalt. Abiks olid von Aacheni asjatundlikkus ja arvukad kontaktid. Ka sobivat pruuti otsides kasutas keiser oma õuekunstnikku. Noorte printsesside portreteerimise ettekäändel saatis ta von Aacheni Euroopa õukondadesse, et saada üksikasjalikke teateid sealsetest oludest ja võimalikust kaasavarast[6]. Estede saadik Girolamo Manzuolo kirjutas tema kohta 1603: "Ta on rohkem lihtne kui tark mees, ta ei tee midagi, ei räägi, ei anna ega võta mitte midagi, või kui, teatab ta oma kohe oma isandale täpipealt kõigest; ta on katoliiklane, oskab natuke itaalia keelt ja on tõearmastaja inimene, kes armastab veini ja lõbusust."[7]
Prahas ta 1615. aastal ka suri.
Hans von Aachen on tüüpiline manerist elegantsete, pikaks venitatud figuuridega. Selline stiil oli Kesk-Euroopa õukondades tollal moes.
Tema teemadering oli mitmekesine. Ta on teinud põhiliselt allegoorilisi ning mütoloogiliste ja religioossete motiividega maale ja joonistusi, samuti realistlikke žanrimaale.
Ta on maalinud pühapilte. Kuigi ta töötas religioossete maalide kallal juba Itaalias, kujundas ta just Münchenis, mis kandis hertsogliku õukonna tugeva katoliikliku suundumuse pitserit, välja oma ikonograafia, mida mõjutasid tugevalt vastureformatsiooni ideed[8].
Hästi on õnnestunud mänglevalt erootilised aktid, nagu "Allegooria" (1598).
Ta maalis portreesid (Firenze õukond, Giambologna, Kölni patriitsid, Baieri hertsog ja tema perekond, Fuggerid Augsburgis). Von Aacheni varajased portreed on oma lõtvade pintslitõmmetega ja pruunika värvipaletiga veel tugevalt Põhja-Euroopa stiilis. Hea näide sellest on autoportree umbes aastast 1574. Põhja- ja Lõuna-Euroopa mõjude kombinatsioon, mis ilmneb von Aacheni Itaalia perioodi lõpul, on iseloomulik tema hilisematele maalidele.
Keisri õukonnas Prahas olid esiplaanil mütoloogilised ja allegoorilised motiivid. Need maalid tegi kunstnik suuremalt jaolt otse keiserlike kogude tarbeks. Selle stiili paremate esindajate hulka kuuluvad "Õigluse allegooria" ning "Bacchus, Ceres ja Cupido". Mõlemast pildist ilmneb suur huvi detailide ja pastellvärvide vastu, kuigi esimene on maalitud väikesele vaskplaadile ja teine suhteliselt suurele lõuendile. Aachen on loonud ka realistlikke ja religioosse sisuga maale. Ta oli keiser Rudolf II, keiser Matthiase ja keisrinna Anna ametlik portreteerija, maalis Rudolf II-le itaalia vürstitare ning tegi rohkesti maalide koopiaid. Praha periood oli Hans von Aacheni kunstiline hiilgeaeg.
Žanrimaalides, mida von Aachen maalis kogu elu jooksul, kasutas ta sageli omaenese naervat nägu, mis on ülemeelikute paaride ja kupeldamistseenide piltidel enamasti hästi äratuntav halbade hammaste järgi.
Koostöös Sadeleride graveerijate perekonna ja miniatuurimaalija Joris Hoefnageliga hakkas ta Münchenis esimest korda tegelema vaselõike tehnikaga. Koos valmistasid nad rea religioossete ja allegooriliste motiividega gravüüre, mis osalt põhinesid von Aacheni senistel maalidel. Nende gravüüride levik üle Euroopa aitas Hans von Aacheni kuulsusele oluliselt kaasa.
Von Aachen kasutas kõige erinevamaid materjale. On teada tema maalid puul, lõuendil, vasel, alabastril ja mustal marmoril ("Inglid Kristust leinamas").
Ta oli ka hea joonistaja.
Aacheni õpilaste seas olid Pieter Isaacsz, Hans Holzmayer ja Joseph Heintz vanem[6]. Ta pani aluse tšehhi barokkmaalile, mõjutades eelkõige Karel Škrétat.
Tema teoste põhjal on gravüüre teinud oma aja paremad graveerijad, sealhulgas Wolfgang Kilian, Dominicus Custos ja Jan Sadeler. Suurem osa Hans von Aacheni maalidest on kaduma läinud ning säilinud ainult gravüüridena.
Kui Hans von Aachen esimest korda Veneetsiasse läks ning esitles end Gaspar Remile, mainides oma sünnilinna, olevat viimane talle ainult pilklikult vastanud: "Siis sa oled sakslane (Mof), need ei oska tavaliselt palju"[9]. Seda, et see eelarvamus tema puhul paika ei pea, tõestas von Aachen järgmistel aastatel. Oma andega integreerida oma stiilisse uusi kunstilisi suundumusi ning võimega oma tellijate soove väga paindlikult ja individuaalselt rahuldada, saavutas ta kiiresti Euroopa õukondade ning rikaste kaupmeeste tunnustuse. Aadliseisusse tõstmine ja kõrge positsioon keisri õukonnas tegid ta väga mõjukaks ja mainekaks. Juba Itaalia-perioodil oli tal õpilasi ja abilisi.
Mõni aasta pärast tema surma käis tema loomingu jälgedest üle Kolmekümneaastane sõda.
19. sajandil domineerinud rahvuslik lähenemine kunstiajaloole jättis Hans von Aacheni kui rahvusvahelise "rändkunstniku" varju. Mõned kommentaatorid koguni kahtlesid von Aacheni olemasolus. Tema stiililise mitmekesisuse tõttu omistati tema töid ikka ja jälle kõige erinevamatele teistele kunstnikele, sealhulgas Adam Elsheimerile, Caravaggiole, Peter Paul Rubensile ja Annibale Carraccile.[10]
Viimasel ajal on von Aacheni looming tähelepanu pälvinud just selle stiilise pluralismi ja kunstniku kireva eluloo tõttu. Neid peetakse Euroopa kultuuriedastuse ajastu ja suure kunstilise rafineerituse ilminguteks.
Hans von Aacheni loomingut on eksponeeritud näitustel, sealhulgas:
2010. aastal toimus esimene Hans von Aacheni loomingu ülevaatenäitus kolmes muuseumis:
Ta abiellus 1. juulil 1596 Münchenis hertsogliku kapellmeistri, helilooja Orlando di Lasso tütre Reginaga. Koos asusid nad elama Prahasse. Pärast kunstniku surma pöördus naine viie lapsega Münchenisse tagasi.
On teada umbes 200 teost, mille autor on kindlasti Hans von Aachen.
Tuntumate teoste seas on:
Suurimad[viide?] Aacheni teoste kogud asuvad järgmistes muuseumides:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
