Gwangju ülestõus
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Gwangju ülestõus (18.–27. mai 1980), tuntud ka kui Gwangju veresaun ja 18. mai demokraatlik ülestõus (korea keeles 5·18 광주 민주화 운동 ehk o il pal Gwangju minjuhwa undong), oli demokraatlik meeleavaldus Doo-hwan Chuni diktaatorliku militaarvalitsuse vastu, mis sai alguse 18. mail Gwangju linnas Lõuna-Koreas. Protestid algasid kaitseseisukorra väljakuulutamise tõttu ja sõjaväeüksused surusid protestid väga vägivaldselt maha. Gwangju ülestõusu peetakse tähtsaks sammuks Lõuna-Korea demokraatliku riigikorra poole.[1]
Pärast president Chung-hee Parki atentaati haarasid võimu kindralid Doo-hwan Chun ja Tae-woo Roh, kasutades oma positsioone sõjaväes. See tekitas pahameelt inimeste seas, kes lootsid, et peale Parki surma saabub demokraatlik valitsus, ja meeleavaldused toimusid terves riigis. Protestide alguse tõttu kuulutas Doo-hwan Chun välja üleriigilise kaitseseisukorra, mis tõi omakorda kaasa poliittegevuse keelu ja meediatsensuuri. Valitsuse vastu protestinud õpilased ja opositsioonis olnud poliitikud vahistati. Uudised Lõuna-Koreas toimuvast jõudsid maailmani tänu välisajakirjanikele, kes lugusid Gwangjus toimunust levitasid.[2]
Gwangju ülestõus sai alguse, kui sõjavägi kasutas rahumeelselt protestivate õpilaste vastu vägivalda kaitseseisukorra tõttu. 18. mail 1980 oli umbes 600 Chonnami ülikooli õpilast kogunenud meeleavalduseks, kui olukord kiirelt eskaleerus. Linnas olevad sõjaväeüksused muutusid vägivaldseks ning peksid ja tulistasid protestinud õpilasi.[3]
Vägivalla kasutamise tagajärjel vallandusid 19. mail veelgi suuremad meeleavaldused. Ülestõusu mahasurumiseks saadeti Gwangjusse sõjaväelised eriüksused, kes 21. mai hommikul avasid kodanike pihta tule. Lõuna-Korea oli ka peale Korea sõda Ameerikaga tihedalt seotud ja 23. mail kiitis kindral John Wickam heaks suurema sõjaväelise jõu Gwangjusse saatmise. 24. maiks olid seni Gwangjus asetsenud üksused linnast välja tõrjutud ja elanikud kuulutasid Gwangju linna vabastatuks. 25. mail korraldasid välja tõrjutud üksused blokaadi, milles said tsiviilelanikud surma, ja väed tungisid taas Gwangjusse.[3]
Ülestõus lõppes 27. mail, kui sõjaväelised üksused Gwangjusse jõudsid ning seal veresauna korraldasid, tappes linnaelanikke hoolimata soost, vanusest ja meeleavaldustes osalemisest.[1]
Ametlikult sai ülestõusus surma 170 inimest, kuid tegelikku ohvrite arvu ei teata, kuna ametlikult kirja pandud arv alahindas tegelikku hukkunute arvu.[1] Tegelikuks ohvrite arvuks on pakutud 200–2000 inimest.[2]
Kuigi Lõuna-Korea suhted Ameerikaga olid peale Korea sõda head, hakkas 1980. aastatel levima üldine pahameel Ameerika vastu. Kindral Wickami otsuse tõttu eskaleerus olukord Gwangjus ja tunti, et Ameerika on kohati vastutav juhtunu eest. Suurem meeleavaldus puhkes 1980. aasta detsembris, kui Gwangjus asuv USA kultuurikeskus põlema süüdati.[4]
Chun kehtestas võimule tulles meediatsensuuri ja kõik kirjutatud artiklid läksid ülevaatusele. Esimest korda mainiti Gwangjus toimuvat 21. mail Kyeonghyang Sinmuni ajalehes. Info piirdus sellega, et Gwangjus on puhkenud valitsuse vastased rahutused. Edaspidistes väljaannetes julgustati kodanikke kuulujutte mitte uskuma. Ajalehtede sõnul levitasid kuulujutte valitsusevastased jõugud ning tegelikkuses ei toimunud Gwangjus midagi seadusevastast. Päev peale ülestõusu lõppu ilmus Chosun Ilbo ajalehte artikkel, mis väitis, et Gwangjus on surma saanud 17 inimest ja proteste alustas agressiivne jõuk, mis kasutas sõjaväeüksuste vastu vägivalda. Ajades süü jõugu kaela, oli võimalik õigustada Gwangjusse sõjaväe üksuste saatmist.[5]
Infot Gwangjus toimuvast hakkasid levitama hoopis välismaalt Lõuna-Koreasse reisinud ajakirjanikud. Neist tuntuim on saksa ajakirjanik Jürgen Hinzpeter, kelle loo tegi kuulsaks Lõuna-Korea film "A Taxi Driver" (2017).[2]
Tänu ajakirjanikele nagu Hinzpeter on võimalik vaielda vastu ametlikele Chuni valitsuse aegsetele dokumentidele.[2]
Gwangju veresauna järel ei maininud keegi juhtunut. Ohvrite perekonnad elasid hirmus, kartes võimul olevat valitsust ja kättemaksu. Kuna Chun oli lasknud oma vastased vahistada, siis sai temast ametlikult Lõuna-Korea president. Chuni valitsusaega kirjeldatakse kui terrorivalitsust ja diktatuuri. Doo-hwan Chuni järgne valitsus vabandas juhtunu eest, pakkus abirahasid ning lubas püstitada mälestussamba, kuid keeldus ametlikust menetlusest. Kuigi valitsus tunnistas, et Chun ja Roh olid rikkunud inimõigusi ning korraldanud massimõrva, ei tahetud endiseid presidente kohtu ette tuua. Valitsuse otsus ametlikust menetlusest keelduda tekitas rahva seas pahameelt ja massilisi rahutusi. Rahva tungival soovil algatati Gwangju kohtuprotsess, mille käigus mõisteti endised presidendid Doo-hwan Chun ja Tae-woo Roh süüdi. Chuni valitsuse ajal süüdistati Gwangju elanikke Põhja-Koreaga koostöö tegemises, et nõrgestada Lõuna-Korea valitsust. Ülestõusus osalejaid nähti kui valitsuse vastu mässajaid. Gwangju kohtuprotsessi tulemusena korrigeeriti ajalugu. Kangelaslikest presidentidest said kurjategijad ning Gwangju ülestõusus langenutest vabadusvõitlejad. Doo-hwan Chunile määrati eluaegne karistus ja Tae-woo Roh’le 17 aastat vanglakaristust.[1]
22. detsembril 1997 vabastas president Young-sam Kim Chuni ja Roh’ karistusest.[6]
Endine president Doo-hwan Chun suri 2021. aastal 90-aastaselt ilma Gwangju veresauna pärast vabandamata. 31. märtsil 2023. aastal tuli Chuni lapselaps Woo-won Chun Gwangjus avalikkuse ette ning vabandas oma vanaisa tegude pärast, kutsudes teda patustajaks ja mõrvariks. Samal päeval kohtus Chun ohvrite peredega, et isiklikult vabandada. Chuni sõnul ei räägita tema perekonnas Gwangju ülestõusust kui demokraatlikust liikumisest, vaid kui mässust valitsuse vastu ning enda vanaisa järeltulijana tunneb ta kohustust ohvrite ees vabandada.[7]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
