![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/b4/Gustav_Ewers_by_Georg_Friedrich_chlater.jpg/640px-Gustav_Ewers_by_Georg_Friedrich_chlater.jpg&w=640&q=50)
Gustav von Ewers
From Wikipedia, the free encyclopedia
Johann Philipp Gustav von Ewers (Evers) (4. juuli 1779 Amelunxen, Corvey an der Weser[1] Vestfaal, Saksamaa – 8. november / 20. november 1830 Tartu) oli saksa päritolu Eesti ajaloolane, jurist, publitsist ja teadusorganisaator, Tartu Ülikooli rektor.
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/b4/Gustav_Ewers_by_Georg_Friedrich_chlater.jpg/640px-Gustav_Ewers_by_Georg_Friedrich_chlater.jpg)
Taluniku pojana sündinud Ewers lõpetas 1798 Holzmindeni kloostrikooli ja astus 1799 Göttingeni ülikooli usuteaduskonda, kuid huvitus rohkem ajaloost (sh Venemaa ajaloost) ja statistikast. Pärast ülikooli lõpetamist tuli ta 1803 Väimela mõisa Otto Magnus von Richteri laste koduõpetajaks.
Ta asus 1810 tööle Keiserlikus Tartu Ülikoolis Vene riigi ajaloo, statistika ja geograafia professorina, 1816–1817 oli ka üldajaloo professor, aastast 1820 geograafia ja statistika kateedri juhataja, 1826 läks üle professoriks õigusteaduskonda. Ta oli 1811 ja 1816 filosoofiateaduskonna dekaan ning 1813–1814 Tartu koolide direktor, valiti 1816 Keiserliku Tartu Ülikooli prorektoriks ja ülikooli kohtu eesistujaks ning 1818 Tartu Ülikooli rektoriks, oli rektor surmani (13 korda järjest). Tänu temale tõusis Keiserlik Tartu Ülikool Euroopa ülikoolide esiritta[küsitav], saavutas peaaegu topeltrahastamise, uute instituutide ja kabinettide loomise ja Professorite Instituudi rajamise 1828.
Johann Philipp Gustav Ewersi peamine uurimisala oli Vene riigi ja õiguse ajalugu. Peateoses „Das älteste Recht der Russen in seiner geschichtlichen Entwickelung“ esitas ta teooria, mille järgi riik on tekkinud sugukondliku korra arengu tagajärjel. Ta sai tuntuks publitsistlike kirjutistega eesti talupoegade kaitseks.
Ta oli Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1809) ja auliige (1826), Göttingeni Ülikooli audoktor (1826). 1827 nimetati ta tõeliseks riiginõunikuks ja tõsteti aadliseisusse.