From Wikipedia, the free encyclopedia
Genfi konventsioonid koosnevad neljast 1949. aastal sõlmitud rahvusvahelisest lepingust ja nende kolmest, 1977. ja 2005. aastal sõlmitud lisaprotokollist, mis sätestavad normid ja piirangud, mis reguleerivad vaenupoolte käitumist relvastatud konflikti ajal.
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2018) |
Genfi konventsioonid jõustusid 21. oktoobril 1950 ning on ratifitseeritud 194 riigi poolt, mis tähendab, et need on universaalselt kohaldatavad.[1]
II maailmasõja ajal ja järel sai selgeks, et seni kehtinud sõjapidamist reguleerinud normid tuli ülevaadata. Eelkõige vajasid täiendamist Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitles haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamist maismaal[15], 1907. Haagi X konventsioon, mis käsitles sõjapidamist merel[16] ja Genfi 1929. aasta konventsioon, mis käsitles sõjavangide kohtlemist[17]. II maailmasõda tõi valusalt esile ka asjaolu, et täielikult oli puudu regulatsioon, mis tagaks tsiviilisikute kaitse relvastatud konflikti korral.[18]
Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC) haaras ohjad ning alustas ettevalmistustöid oktoobris 1945. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas ICRC konverentse ja kohtumisi valdkonna spetsialistide, riiklike Punase Risti ühingute ja riikide esindajatega. ICRC tegi põhjaliku uurimistöö sõjavangide kohtlemise, kehtiva sõjaõiguse normide puuduste, Punase Risti ühingute poolt tuvastatud probleemkohtade ning sõjakoledust kannatanud isikute kohta. Kohtumiste tulemusel valmistas ICRC ette 4 konventsiooni projektid, mille saatis riikidele ja riiklikele Punase Risti ühingutele tutvumiseks mais 1948.[19]
20.–31. augustini 1948 toimus Rootsis Stockholmis XVII rahvusvaheline Punase Risti konverents, kus osalesid 50 riigi esindajad ja 52 riigi Punase Risti ühingu esindajad. Konverentsil vaadati üle ICRC esitatud konventsioonide projektid, tehti neisse muudatusi ning kiideti lõpuks heaks. ICRC koostatud ja XVII rahvusvahelisel Punase Risti konverentsil heaks kiidetud konventsioonide projektid said põhidokumentideks, mida hakati arutama 1949. aasta Genfi diplomaatilisel konverentsil, ja millest kasvasid välja Genfi 1949. aasta konventsioonid.[20]
21. aprillist 12. augustini 1949 toimus Šveitsis Genfis diplomaatiline konverents konventsioonide kehtestamiseks, kaitsmaks sõjas kannatanuid. Kohal olid 59 riigi esindajad ning vaatlejad neljast riigist. Konverentsil otsustati koostada 4 konventsiooni, mis käsitleksid vigastatud ja haigete võitlejate kohtlemist maasõjas; vigastatud, haigete ja merehädas võitlejate kohtlemist merel; sõjavangide kohtlemist ja tsiviilisikute kaitset relvastatud konflikti ajal. Konverentsi lõpuks valmisid konventsioonide lõpptekstid.[21]
Genfi diplomaatilise konverentsi lõpus 12. augustil 1949 allkirjastasid Genfi 1949. aasta 4 konventsiooni järgmised riigid: Afganistan, Albaania, Argentina, Austraalia, Austria, Belgia, Birma, Brasiilia, Bulgaaria, Colombia, Costa Rica, Ecuador, Egiptus, Etioopia, Guatemala, Hiina, Iirimaa, Iisrael, India, Iraan, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Kreeka, Kuuba, Liechtenstein, Liibanon, Luksemburg, Madalmaad, Mehhiko, Monaco, Nicaragua, Norra, Nõukogude Liit, Pakistan, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rumeenia, Tai, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Tšiili, Ungari, USA, Uruguay, Uus-Meremaa, Suurbritannia.[21]
Kõigis neljas konventsioonis sisalduvad ühised artiklid – artiklid, mis on sisult identsed ja erinevad sõnastuses vaid sedavõrd, kuivõrd konkreetne konventsioon seda vajab (näiteks Genfi II konventsioonis on ühises artiklis 3 toodud lisaks välja ka merehädas olijad). Genfi konventsioonide ühised artiklid on järgmised:
Võttes arvesse iga konventsiooni iseärasusi, on kõikide konventsioonide lõppsätted peaaegu identsed.[26]
Genfi 1949. aasta konventsioonide ühine artikkel 3 on eriline, kuna sätestab n-ö miinimustandardi, mida tuleks kohaldada kõikides riigisisestes konfliktides. Pärast II maailmasõda on enamus relvastatud konfliktidest olnud riigisisesed, mistõttu on Genfi konventsioonide ühine artikkel 3 omandanud erilise tähtsuse.[27]
Rahvusvahelise Punase Risti Komitee kirjutab oma 29. oktoobril 2010 avaldatud ülevaates Genfi 1949. aasta konventsioonidest ja nende lisaprotokollides, et "Nelja Genfi konventsiooni ühine artikkel 3 oli murranguline, kuna sellega kaeti esmakordselt mitterahvusvahelised relvakonfliktid. Seda tüüpi konfliktid on väga erinevad. Nende hulka kuuluvad traditsioonilised kodusõjad, riigisisesed relvastatud konfliktid, mis laienevad teistesse riikidesse, või riigisisesed konfliktid, millesse kolmandad riigid või rahvusvahelised relvajõud sekkuvad valitsuse palvel. Ühine artikkel 3 sätestab fundamentaalsed reeglid, millest mistahes kõrvalekalle ei ole lubatud. See on justkui minikonventsioon, mis sisaldub konventsioonide sees, kuivõrd see sisaldab Genfi konventsioonide aluspõhimõtteid kontsentreeritud formaadis ja muudab need kohaldavaks konfliktides, mis oma loomult ei ole rahvusvahelised /--/."[28]
Artikkel 3:[2]
"Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid:
(1) Sõjategevusest aktiivselt mitte osa võtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.
Seetõttu on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:
(a) vägivald elu ja isiku vastu, esmajoones tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;
(b) pantvangide võtmine;
(c) isikliku au haavamine, esmajoones alandav ja alavääristav kohtlemine;
(d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi.
(2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda.
Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid.
Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest.
Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosaliste õiguslikku staatust."
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.