Austria helilooja From Wikipedia, the free encyclopedia
Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja,[1] üks klassitsismiajastu viljakamaid ja tähtsamaid autoreid, kolmest Viini klassikust vanim.
| Franz Joseph Haydn | |
|---|---|
 Thomas Hardy portree, 1792 | |
| Sündinud |
31. märts 1732 Rohrau, Saksa-Rooma riik |
| Surnud |
31. mai 1809 (77-aastaselt) Viin, Austria keisririik |
| Stiilid | klassikaline muusika |
| Elukutse | helilooja, kapellmeister |
Teda nimetatakse tihti sümfoonia ja keelpillikvarteti isaks, sest ta andis nende žanrite arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.[2][3]
Haydn elas peaaegu kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma loomingulisest karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn on ühes kirjas kirjutanud, et ta oli sunnitud olema originaalne.[4] Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsamaid heliloojaid Euroopas.
Michael Haydn, keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor Johann Evangelist Haydn olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja.
Joseph Haydn sündis Ungari piiri lähedal Rohrau külas. Tema isa Mathias Haydn oli tõllassepp ja Rohrau külavanem. Haydni ema Maria, neiupõlvenimega Koller, oli varem töötanud Harrachi krahvi kokana. Kumbki Haydni vanematest ei tundnud nooti, sellegipoolest oli Mathias innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis. Haydn on hiljem meenutanud, et tema lapsepõlv oli väga muusikarohke: tihti lauldi pere keskis või koos naabritega.[5]
Kui Haydni vanemad märkasid, et laps on muusikaliselt andekas, teadsid nad, et Rohrau külas tal tõsisemaid arenemisvõimalusi ei ole. Haydnite sugulane Johann Matthias Frankh, kes oli koorijuht ja koolmeister Hainburgis, oli nõus hakkama Josephit õpetama. Kuueaastaselt läkski Haydn 12 kilomeetrit eemal elava sugulase juurde elama ja õppima. Pärast seda ei elanud Haydn enam kunagi oma vanematega koos.
Elu Frankhi majapidamises ei olnud kerge, enda meenutuste kohaselt oli ta tihti näljas[6] ja tema riided olid räpased.[7] Haydn õppis seal nii klavessiini kui ka viiulit ning oli sopran kohalikus kirikukooris. Kooris lauldes pälvis Haydn Viini Püha Stefanuse katedraali muusikajuhi Georg von Reutteri tähelepanu, kui viimane 1739. aastal Hainburgis uusi koorilauljaid otsimas käis.[8] Haydn läbis Reutteri juures katsed ning pärast mitme kuu pikkuseid õpinguid kolis ta 1740. aastal Viini. Haydnist sai järgmiseks üheksaks aastaks laulja Püha Stefani katedraali poistekooris.
Haydn elas koos Reutteri, Reutteri perekonna ja nelja koorilauljaga katedraali kõrval asuvas Kapellimajas. 1745. aastal kolis sinna ka Josephi noorem vend Michael.[9] Koorilauljatele õpetati üldaineid, sealhulgas ladina keelt ning laulmist, viiuli- ja klaverimängu.[8] Puudulikuks jäid aga Haydni teadmised muusikateooriast ja kompositsioonist, üheksa aasta jooksul sai Haydn nendes ainetes vaid kaks tundi.[10] Kuid Püha Stephani katedraal oli üks peamisi muusikaelu keskusi Euroopas ja Haydn õppis väga palju ka lauldes.[11]
Nagu varem Frankhi juures, ei olnud ka Reutteri juures Haydni kõht alati täis. Haydn ütles hiljem oma biograafile Albert Christoph Diesile, et ta tahtis laulda võimalikult hästi, et saada esinemiskutseid aristokraatlikelt kuulajatelt. Nendel esinemistel said lauljad aga alati korralikult süüa.[12]
1749. aastal algas Haydnil häälemurre ja koguni hertsoginna Maria Theresia kaebas Reutterile, et Haydni hääl meenutab kuke kiremist. Lisaks sellele sai Haydn hakkama sellise tembuga, et lõikas maha ühe koorilaulja patsi.[13] Selle eest anti Haydnile kõigepealt vitsa ja visati ta siis kodutuna tänavale.[14] Nii pidi ta mõne kuu elama oma sõbra Johann Michael Spangleri juures ülerahvastatud katusekambris. Haydn hakkas kohe otsima võimalusi, et töötada vabakutselise muusikuna.
Sellel vaevarohkel ajal töötas Haydn mitmel alal: muusikaõpetajana, tänavamuusikuna ja 1752. aastal ka Itaalia helilooja Nicola Porpora teenrina. Porpora juures töötades õppis ta tundma kompositsiooni põhialuseid.[15] Ta oli lühikest aega ka krahv Friedrich Wilhelm von Haugwitzi alluvuses organist.[16]
Koorilauljana ei olnud Haydn saanud piisavalt muusikateooria ja kompositsioonitunde. Kuivõrd Haydn sai sellest aru, hakkas ta omal käel lahendama kontrapunktiharjutusi Johann Joseph Fuxi raamatust "Gradus ad Parnassum". Samuti uuris ta lähemalt Carl Philipp Emanuel Bachi teoseid, mis olid Haydni sõnul talle oluliseks eeskujuks.[17]
Kui Haydni oskused olid arenenud, hakkas ta tasapisi tuntust koguma. Esimene edu toonud teos oli koomiline ooper "Kõver kurat" ("Der krumme Teufel") Johann Joseph Felix Kurzi libretole. Pärast menukat esietendust 1753. aastal võtsid tsensorid selle ründava teksti tõttu varsti kavast maha.[18] Haydn avastas veel, et mitmed teosed, mille noodi oli ta kellelegi lihtsalt ära andnud, olid trükis avaldatud ja neid müüdi Viini muusikapoodides. Haydnil ilmselt selle vastu midagi ei olnud.[19] Aastatel 1754–1756 töötas ta lisamuusikuna Viini õukonnas, mängides näiteks ballidel või lauldes pühade ajal kapellis, kui muusikuid oli rohkem vaja.[20]
Tuntuse kasvades leidis Haydn endale aristokraatliku toetaja, mis oli tolle aja muusikaelus väga oluline. Krahvinna Thun kutsus Haydni oma klaveri- ja lauluõpetajaks pärast seda, kui oli näinud ühte tema teost.[21] 1756. aastal töötas Haydn parun Carl Josef Fürnbergi alluvuses Weinzierlis, kus Haydn kirjutas oma esimese keelpillikvarteti. Fürnberg soovitas Haydnit krahv Morzinile, kelle alluvana töötas Haydn 1757. (mõnedel andmetel 1759.) aastal esimest korda täiskoormusega.[22][23][24][25]
Haydn oli krahv Morzini alluvuses kapellmeister. Tema ülesanne oli juhatada krahvi väikest orkestrit ja kirjutada sellele sümfooniaid. 1760. aastal Haydn abiellus. Tema naine oli Maria Anna Aloysia Apollinia Keller (1729–1800), Haydni tegeliku armastatu Therese (sündinud 1733) õde. Abielu oli väga õnnetu, kuid tol ajal ei olnud võimalik ka lahutada.[26] Nad ei saanud ka lapsi ja mõlemad pidasid armukesi. Proua Haydni armuke oli kunstnik Ludwig Guttenbrunn, kes maalis Haydnist ka kõrvaloleva portree.[27] Joseph Haydn oli 1779. aastast pikas suhtes laulja Luigia Polzelliga ning oli ilmselt ka tema poja Antonio isa.[28]
Varsti halvenes aga krahv Morzini majanduslik seis ja ta pidi muusikute ülalpidamisest loobuma. Kuid Haydn sai kiiresti uue tööpakkumise, kui 1761. aastal vajas asekapellmeistrit vürst Paul II Anton, rikka Esterházy perekonna pea. Asekapellmeistrina oli tema koormus suurem kui eakal kapellmeistril Gregor Werneril, kes hoolitses vaid kirikumuusika eest. Kui Werner 1766. aastal suri, sai Haydnist kapellmeister.
Vürstid pidasid Haydnit õukonnaametnikuks: ta kandis mundrit ja käis vürsti perekonnaga nende kõikides paleedes kaasas. Kõige tihedamini resideeris perekond nende põlvest põlve päritud Esterházy lossis Eisenstadtis, hiljem aga uues, 1760. aastatel linnadest eemale ehitatud Esterházas. Haydnil oli suur vastutus: ta pidi kirjutama muusikat, juhatama orkestrit, mängima kammeransamblites nii oma isandatele kui ka nendega koos ja tooma lavale oopereid. Vaatamata Haydni suurele koormusele[29] kujunes see periood kunstilises mõttes suurepäraseks.[30][31] Esterházy vürstid Paul Anton ja Nikolaus I olid muusikat tundvad inimesed, kes hindasid Haydni tööd kõrgelt ning andsid talle igapäevatööks kasutada oma väikse orkestri. Peaaegu 30 aasta jooksul, mil Haydn Esterházy õukonnas töötas, kirjutas ta väga palju teoseid ja tema helikeel arenes jõudsalt.
1779. aasta oli Haydni jaoks pöördeline, sest tema uues töölepingus oli tingimusi muudetud: kui varem olid kõik tema teosed olnud Esterházy perekonna vara, siis nüüd võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele. Ta hakkas läbi rääkima mitmete kirjastuste, sealhulgas välismaistega. Varsti muutis Haydn ka oma žanrivalikut – järjest vähem kirjutas ta oopereid, nende asemel aga keelpillikvartette ja sümfooniaid.
| „ | Sellest dokumendist piisas, et saavutada Haydni karjääris läbimurre, mis tõi kaasa ka rahvusvahelise tuntuse. 1790. aastaks oli Haydn paradoksaalses, et mitte öelda veidras olukorras. Ta oli Euroopa juhtivaid heliloojaid, kuid veetis oma päevi ülekoormatud kapellmeistrina kauges Ungari maakolkas.[32] | “ | David Wyn Jones 1779. aastal sõlmitud lepingust | ||
Uue kirjastamislaine käigus avaldati suur hulk uusi keelpillikvartette (kuuest teosest koosnevad kogumikud op. 33, 50, 54/55 ja 64). Haydn täitis ka välismaalt tulnud tellimusi: kuus Pariisi sümfooniat ja algne, orkestrile kirjutatud variant teosest "Kristuse seitse viimast sõna" (1786), mis oli tellimus Cadizi linnast Hispaaniast.
Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma end järjest eraldatumana ja üksildasemana.[33] Ta igatses Viini, kus elasid tema sõbrad.[34] Eriti oluline oli Haydni jaoks see, et Viinis elas Maria Anna von Genzinger (1754–1793), vürst Nikolausi ihuarsti abikaasa, kellega sidus Haydnit aastast 1789 lähedane ja hingeline suhe. Haydn kirjutas Genzingerile tihti, väljendades oma üksildust Esterházas ja oma rõõmu nendest mõnest korrast, kui ta sai Genzingeri Viinis külastada. Haydn kirjutas talle tihti ka hiljem Londonis elades. Armastatu varane surm 1793. aastal oli Haydnile tõsine löök. Tema klaverivariatsioon f-moll, Hob XVII:6, on kirjutatud ilmselt Genzingeri surmast ajendatuna.[35]
Teine Viini sõber oli Wolfgang Amadeus Mozart, kellega Haydn tutvus umbes aastal 1784. Mitme kaasaegse, sealhulgas iiri tenori ja helilooja Michael Kelly sõnade kohaselt mängisid Haydn ja Mozart mõnikord koos keelpillikvartetis.[36] Haydn oli Mozarti teostest vaimustuses ning rääkis neist kiitvalt ka teistele. Mozarti austust Haydni vastu tõestab aga kogumik Haydnile pühendatud kuuest keelpillikvartetist, mida tuntakse tänapäeval "Haydni kvartettidena".
1790. aastal suri vürst Nikolaus ja tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa oma õukonnamuusikutest.[37] Haydni vana töökoht jäi alles, talle maksti kärbitud 400-floriinist palka, millele lisandus vürst Nikolause määratud 1000-floriinine pension.[38] Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, lasi Anton heliloojal reisida. Haydn võttis vastu pakkumise saksa impressaario Johann Peter Salomonilt ning läks Inglismaale, et kanda suure orkestriga ette oma uusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–1792) kui ka teine reis (1794–1795) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. David Wyn Jonesi andmetel oli Londoni kontserdireiside puhaskasum 15 000 floriini. Pärast reise läks Haydnil endiselt hästi ning ta surma ajal hinnati tema varanduse väärtuseks 55 713 floriini. (Võrdluseks: maja Gumpendorfis, mille Haydn ostis 1793. aastal, maksis vaid 1370 floriini.[39]) Haydn nimetati ka Oxfordi Ülikooli audoktoriks.
| „ | Haydn juhatas kontserti isiklikult klaveri tagant. Kuulsa helilooja nägemine erutas ja rõõmustas publikut sedavõrd, et kontserte saatis inglise instrumentaalmuusika ajaloos enneolematu tähelepanu ja menu.[40] | “ | inglise muusikaajaloolane Charles Burney oma mälestustes. | ||
Inglismaa ringreisid olid olulised ka muusikalise pärandi poolest. Nendeks reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia) 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartett" (op 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo"). Ainus ebaõnnestumine oli ooper "L'anima del filosofo", mille Haydn kirjutas küll tellimustööna, kuid mis jäi intriigide tõttu ette kandmata.[41] Londonis olles sai Haydn palju uusi sõpru ja oli mõnda aega suhtes harrastusmuusik Rebecca Schroeteriga.
Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitis, kohtus ta Bonnis noore Ludwig van Beethoveniga. Kui ta naasis Viini, järgnes talle ka Beethoven, ja kuni teise Londoni reisini oli Beethoven tema õpilane.[42]
Haydn jõudis teiselt reisilt tagasi Viini 1795. aastal. Vahepeal oli surnud vürst Anton ja tema järeltulija vürst Nikolaus II tahtis, et Haydn oleks ka edaspidi õukonnas kapellmeister. Haydn võttis pakkumise vastu, kuid töötas vaid osalise koormusega. Ta veetis suved koos Esterházydega Eisenstadtis ning kirjutas neile mitme aasta jooksul kuus missat. Viinlaste jaoks oli Haydn kui avaliku elu tegelane. Suurema osa ajast elas ta suhteliselt suures majas Viini eeslinnas Windmühles. Seal, praegusel aadressil Haydngasse 19, asub aastast 1899 Haydni muuseum. Koostöös libretisti Gottfried van Swieteniga kirjutas Haydn seal oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mille valmimist toetas Swieteni loodud muusikasõprade ühing Gesellschaft der Associierten. Mõlemad teosed pälvisid publiku kiitva vastukaja. Haydn käis kontsertidel tihti rahva ees ning juhatas heategevuskontsertidel "Loomist". Viinis olles kirjutas Haydn veel tihti mängitava trompetikontserdi ja üheksa viimast keelpillikvartetti.
Eduka Viini perioodi lõpus seisis Haydn silmitsi vanaduse ja kõikuva tervisega ning oli raskustes teoste lõpetamisega. 1802. aastaks oli ta jõudnud punkti, kus ta ei olnud enam füüsiliselt võimeline komponeerima. Täpset diagnoosi ei suudetud Haydnile tollal panna, kuid ta kurtis nõrkuse, uimasuse, keskendumisraskuste ning paistes ja valutavate jalgade üle.[43] Tänapäeval on kahtlustatud arterilubjastust.[44] Haigus oli kahtlemata Haydnile raske, sest mitmed peas mõeldud muusikalised ideed ähvardasid jääda kirjutamata. Vaatamata tema eest hästi hoolitsenud teenritele ja arvukatele külalistele ei olnud elu lõpp Haydnile õnnelik. Haiguse ajal otsis Haydn lohutust, mängides klaveril "Jumal kaitse keiser Franzi" ("Gott erhalte Franz den Kaiser"), mille ta oli patriootliku žestina kirjutanud aastal 1797.[45] Seda meloodiat on kasutatud hiljem Austria hümnina ja praegu on see kasutusel Saksamaa hümnina.
Viimast korda saatis Haydnit tema elu ajal edu 27. märtsil 1808, kui helilooja auks kanti ette tema oratoorium "Loomine". Väga nõrk Haydn toodi kontserdisaali ratastoolis trompeti- ja timpanimängu saatel. Teda tervitasid Ludwig van Beethoven, kontserti juhatanud Antonio Salieri ning teisedki muusikud ja aristokraadid. Paljude jaoks oli see juba teadlik hüvastijätt eaka heliloojaga. Haydn oli samaaegselt nii liigutatud kui ka kurnatud ning ta pidi vaheajal kontserdilt lahkuma.[46]
Haydn elas veel ühe aasta. Ta suri 77-aastaselt 31. mail 1809, varsti pärast Napoleoni juhitud Prantsuse armee rünnakut Viinile. Viimaste sõnadega püüdis Haydn rahustada oma teenreid, kui kahurikuulid maandusid naabrusse. Ta ütles: "Mu lapsed, ärge kartke. Seal, kus on Haydn, puudub häda."[47] Kaks nädalat hiljem saadeti Haydn Viini Schottenkirches viimsele teele. 15. juunil toimunud tseremoonial kanti ette Mozarti Reekviem.
Muusikateadlane James Webster on Haydni karakteri kohta kirjutanud nii: "Haydni avalik elu on kui näide valgustusajastu ideaalist – honnête homme 'ist ("kõrgelt austatud härrasmehest"). Tema tagasihoidlikkus ja moraalikindlus olid igal pool tuntud. Need omadused ei olnud eelduseks ainult tema edule kapellmeistri, ettevõtja ja avaliku elu tegelasena, vaid aitasid kaasa ka tema muusika menule".[48] Haydnit hindasid eriti kõrgelt Esterházy õukonna muusikud, keda Haydn juhatas. Õukonna kapellis hoidis Haydn südamlikku atmosfääri, samas esindas ta väga tõhusalt muusikute huve, kui suhtles oma tööandjaga. Näiteks hoolitses Haydn, et mängijad saaksid puhkusele (45. sümfoonia). Tema hüüdnimeks sai Papa Haydn.
Haydnil oli tugev huumorimeel, mida on kuulda ka tema teostes.[49][50] Haydnil oli palju sõpru ning teda tunti enamjaolt kui õnnelikku ja loomult rõõmsameelset inimest.[51], kuid elu lõpus koges ta ka depressiooniperioode, nagu siis, kui noorelt suri tema sõber Maria Anna von Genzinger. Depressiivset Haydnit mäletas ka tema biograaf Albert Christoph Dies, kes külastas Haydnit korduvalt viimase kolme aasta jooksul enne helilooja surma.
Haydn oli tõsine katoliiklane.[52] Tavaliselt kirjutas ta oma käsikirjade algusse fraasi "in nomine Domini" ("Issanda nimel") ja lõppu "Laus Deo" ("kiidetud olgu Issand").[53]
Haydni peamine halb iseloomuomadus oli ahnus, eriti kui oli vaja jõuda ärilistele kokkulepetele.
| „ | Mis puudutab raha, siis Haydn oli nii enesekeskne, et šokeeris nii kaasaegseid kui ka hilisemaid autoriteete. /..../ Ta üritas alati suurendada oma sissetulekuid, müües õigusi oma teostega kauplemiseks väljaspool Esterházy õukonda, tingides väga edukalt kirjastajatega või müües ühe teose kirjastamisõigusi kolm või neli korda. Ta osales regulaarselt petuskeemides, kuid kui teda peteti, reageeris ta sellele vihaselt."[54] | “ | Haydni biograaf James Webster | ||
Samas märgib Webster, et halastamatus äris on arusaadav, arvestades, kui raske oli Haydnil vaese vabakutselisena. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et väljaspool ärimaailma, näiteks makstes sugulastele ja teenritele või toetades heategevuskontserte, oli Haydn helde mees.[54]
Haydn oli lühike, võimalik, et terve nooruse kestnud alatoitumise tõttu. Ta ei olnud ilus: sarnaselt paljude oma kaasaegsetega oli ta põdenud rõugeid, millest olid näole jäänud armid.[55] Haydni kaasaegne biograaf Albert Christoph Dies ei saanud aru, kuidas oli see võimalik, et teda armastasid nii paljud ilusad naised.[56]
Tema nina oli suur ja kongus ning selle kuju oli polüübi (limaskestakasvaja) tõttu muutunud.[57] Polüüp oli 18. sajandil piinav ja kurnav tõbi ning aeg-ajalt pidi Haydn loobuma seetõttu komponeerimisest.[58]
| „ | Ta oli silmapaistev kõikides muusikažanrites … Ta on enamjaolt tuntud kui "sümfoonia isa" ning õigusega on ta teeninud selle nimetuse välja ka keelpillikvarteti žanris. Ükski teine helilooja ei ole nendes žanrides tõusnud produktiivsuses, kvaliteedis ja ajaloolises tähtsuses samale tasemele kui Haydn.[59] | “ | Muusikateadlane James Webster, võttes kokku Haydni tähtsuse muusikaajaloos | ||
 |
|
Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.[60] Haydni looming on olulisel kohal sonaadivormi arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, Mozartist ja Beethovenist, kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.[61]
Haydn oli vormikäsitluses eriline ka selle poolest, et kasutas klassitsistlikes teostes fuugalõike ning rikastas rondot sonaadiliku teemaarendusega, luues rondo-sonaadi vormi. Haydn oli ka üks põhilisi topeltvariatsioonide kirjutajaid. Topeltvariatsioon on variatsioon kahe teemaga, mis on tavaliselt omavahel sarnased, kuid erinevas laadis.
Rohkem kui ühegi teise helilooja oma, on Haydni looming tuntud huumori poolest.[62] Tuntuim näide on järsk vali akord 94. sümfoonia ("Üllatussümfoonia") aeglases, teises osas. Teiste naljade seas on arvukad "katkestatud lõpud", kus oodatava lahendusakordi asemel on paus. Nii on Haydn teinud näiteks keelpillikvartetis nr 2, op 33 ("Nali"), ja nr 3, op 50.
Suur osa Haydni loomingust on kirjutatud, et rõõmustada vürsti, mistõttu on tema muusika pigem rõõmsameelne. Rõõmsameelsusele pani aluse ka helilooja enda iseloom. Harvemad minooris kirjutatud lood, mõned neist surmtõsised, on pigem erandid. Haydni kiired osad on rütmikad ja energilised, eriti finaalides. Mõned iseloomulikud näited on 104. sümfoonia, keelpillikvarteti op. 50 nr 1 ja klaveritrio Hob XV:27 finaalid. Haydni varase loomingu aeglased osad ei ole tavaliselt väga aeglased, rahulikud ega mõtlikud. Hiljem tema teoste emotsionaalne skaala aeglastes osades laienes, eriti näiteks sügavatundelised aeglased osad keelpillikvartettides op. 76 nr 3 ja 5, klaveritrios Hob XV:23 ning 98. ja 102. sümfoonias. Haydni menuettidele on omane jõuline esimene löök ja ilmne populaarne karakter. Hiljem kirjutas ta teoste kolmandates osades mõnikord menueti asemel skertso, mis on menuettidest palju kiiremad ning mida juhatatakse tavaliselt ühe peale.
|
|
Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".[63] Oluliselt mõjutas Haydni loomingut aga tema vanem kaasaegne Carl Philipp Emanuel Bach.[17]
Haydn kirjutas muusikat üle kuue aastakümne (umbes 1749–1802). Selle aja jooksul muutus tema looming järk-järgult ja pidevalt keerukamaks, kuivõrd Haydn arenes enda kogemustele tuginedes ja võttis teistest heliloojatest eeskuju.
1760. aastate lõpus ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast tormi ja tungi ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati algul vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on kirjeldanud selle perioodi Haydni teoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".[64] Selle aja tuntumad teosed on 44. ("Trauer") ja 45. sümfoonia ("Lahkumissümfoonia"), klaverisonaat c-moll (Hob XVI/20, L. 33) ja kuus keelpillikvartetti op. 20 ("Päikesekvartetid"), kõik kirjutatud vahemikus 1771–1772. Sel perioodil hakkas Haydn tundma huvi barokkstiilis fuugade vastu, nii lõppevad ka kolm "Päikesekvartetti" fuugaga.
|
|
Pärast "tormi ja tungi" naasis Haydn helgema ja selgelt meelelahutusliku stiili poole. Sellest ajast ei pärine ühtegi keelpillikvartetti ja sümfooniate esituskoosseisu lisandusid tihti trompetid ja timpanid. Selline käik on tingitud ilmselt Haydni töökohustuste muutustest: ta pidi loobuma "puhta muusika" eelistamisest ja keskenduma koomiliste ooperite esitamisele. Mitmed neist olid Haydni enda kirjutatud ja tänapäeval esitatakse neid väga harva. Mõnikord kasutas Haydn oma ooperite muusikalist materjali taas sümfoonias[65], mis aitas tal püsida sümfoonikuna ka sellel heitlikul kümnendil.
1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op. 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on komponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".[66] Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt, sest ka teosed näitavad Haydni komponeerimistehnika muutust. Neile on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata, ja kontrapunkt, kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.[67]
1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil.[68] Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise rahvaviisisarnaseid meloodiad. Haydn nägi vaeva, et leida nende meloodiate jaoks sobilik koht, milleks said näiteks ekspositsiooni lõpp või viimaste osade algus.[69] "Populaarses stiilis" on Haydn kirjutanud praktiliselt kõik oma hilised teosed, sealhulgas kõik 12 Londoni sümfooniat, hilised keelpillikvartetid ja klaveritriod ning oratooriumid "Loomine" ja "Aastaajad".
Tagasitulek Viini tähistab viimast pöördepunkti Haydni karjääris. Kuigi tema helikeel arenes siis vähe, muutusid tema kavatsused heliloojana. Kuivõrd varem oli ta olnud kui teener ja hiljem hõivatud ettevõtja, oli ta oma teoseid kirjutanud kiiresti ja silmas pidades sagedasi tähtaegu. Nüüd, rikka mehena, võis ta võtta endale aega ja kirjutada teoseid, mõeldes järeltulevatele põlvkondadele. Seda tõestavad oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mis viitavad muuhulgas sellistele kaalukatele teemadele kui elu mõte ja inimkonna eesmärk. Haydni uued taotlused heliloojana tähendasid ka seda, et Haydn soovis nüüd töötada ühe teosega kaua. Mõlema oratooriumi valmimine võttis aega üle aasta. Haydn on öelnud, et ta kirjutas "Loomist" nii kaua, sest ta tahtis, et see teos jääks kauaks püsima.[70] Haydni uus lähenemine kujunes klassikalise muusika ajaloo jaoks väga oluliseks, sest peagi hakkasid oma teoseid põhjalikult viimistlema ka teised heliloojad, nagu näiteks Beethoven.[71]
Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi, kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias", näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op. 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76.
|
|
|
|
|
|
Haydn on kirjutanud
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
