Fablioo
From Wikipedia, the free encyclopedia
Fablioo oli keskajal levinud koomiline värssjutužanr, mida viljeldi eriti Prantsusmaal 12.–14. sajandil.
Säilinud on umbes 150 teost, mille autorid on enamasti teadmata. Teosed on satiirilised ja kriitilised kiriku ja aadlike suhtes, mis on ka üks fablioodele iseloomulikke tunnuseid.[1]
Lisaks leidub neis ka moraal või õpetlik osa, mis enamasti antakse teada lõpusalmides. Nad on segunenud folklooriga ja neis esineb mitmeid klassikalisi keskaja kirjandusele omaseid jooni.[2]