Diatoonika

Diatoonika (kreeka keeles dia + tonos, dia tonikos – 'tooniste vahedega') on helisüsteem, mis moodustub ainult alushelidest. Diatoonilises helisüsteemis on oktav jagatud seitsmeks helikõrguseks. Helistike, transponeerimise ning duur-moll-süsteemi kasutuselevõtuga 17. sajandil on laienenud ka diatoonika mõiste: diatooniline helisüsteem võib põhineda "mis tahes helistikus oleva helilaadi altereerimata"^[1] helidel.

Diatoonika mõiste algne tähendus seostub vanakreeka mõistega "diatoonilist liiki (genus) tetrakord", mis sisaldas ühe pooltooni ja kaks tervetooni. Tetrakordi teisteks liikideks olid kromaatiline ja enharmooniline tetrakord.

Ka Guido Arezzost poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest musica ficta süsteemist.

Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktavi ulatuses täidetud viie tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks duur-moll-süsteemi loomulik mažoorne helirida (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon), loomulik minoorne helirida (tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning kirikuheliread.

Vaata ka

• Diatooniline helirida
• Diatooniline intervall
• Diatooniline pooltoon

Viited

1. Habela, Jerzy 1972: "Muusika sõnastik", tlk. Guno Tõnismann. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn. 27