Dementsus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Dementsus on sümptomite kompleks ehk sündroom, mida iseloomustab peamiselt intellektuaalsete võimete taandareng.[1][2] Lisaks intellektihäiretele on iseloomulik ka mäluhäirete esinemine. Lisaks võivad esineda häired kõigis teistes psüühilistes funktsioonides – tundeelus, tahteelus, tajumises, mõtlemises, instinktides.
![]() | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2009) |
Arstiteaduses on mõistel dementsus kahene tähendus:
Seisundi tähendusest tuleb aru saada toimetuleku mõttes. Kui inimese intellektuaalsete võimete tase on langenud ajukahjustuse tõttu sellisele tasemele, et ta ei suuda enam hallata üldisi mõisteid ja seetõttu oma käitumise kujundamisel tekib patsiendil konflikt üldiste käitumisnormidega, on tegemist dementsusega seisundi mõttes – seega olukorraga, kus inimese IQ väärtus on alla 70.
Kulgemise tähendus sisaldab muutumist. Algtase <-> lõpptase. See tähendab järgmist: kui toimub inimese intellektuaalsete võimete kahjustus, siis akadeemilises mõttes tähendab see dementsust. Hoolimata sellest, et lõpptase võib olla populatsiooni keskmisest tasemest kõrgem. Näiteks: inimese IQ väärtus 30-aastaselt oli 160, aga 60-aastaselt 120. On toimunud IQ väärtuse nihe ja seetõttu on olnud tegemist dementsusega kulgemise tähenduses.