Codex argenteus [ˈkoːdɛks arˈgɛnteʊs] (ladina keeles codex 'raamat' ja argenteus 'hõbe-') ehk hõbepiibel[1] on osa hilisantiiksest evangeliaarist, mis on tõlgitud gooti keelde. Käsikirjaline raamat asub Uppsala ülikooli Carolina Rediviva raamatukogus. Algselt arvatavasti vähemalt 336 lehest koosnenud käsikiri on kirjutatud purpurpärgamendile suuremas osas hõbe- ja osaliselt kuldtindiga ning on saanud selle järgi oma nime, mida on mainitud juba 1597. aastal.[2]
Codex argenteus kuulub alates 2011. aastast kultuuripärandiobjektina UNESCO maailma mälu registrisse.[3]
Käsikiri
Käsikiri sisaldab osi neljast evangeeliumist piiskop Wulfila (latiniseeritult Ulfilas, 311–383) 4. sajandil kreeka keelest gooti keelde tõlgitud piiblist ja kuulub seega vanimate germaanikeelsete kirjalike mälestusmärkide hulka[4]. Kirjutatud on untsiaalis ja gooti tähestikus. Käekiri on väga ühtlane, siiski on identifitseeritud vähemalt kaks kirjutajat: üks on kirjutanud Matteuse ja Johannese evangeeliumid ja teine Markuse evangeeliumi ja Luuka evangeeliumi. Ainsad kaunistused on mõned suured raamitud initsiaalid ja sulega joonistatud kaaristu iga lehekülje allosas, milles paiknevad nelja evangelisti monogrammid.
Säilinud tekstiosad
- Matteuse evangeelium: 5,15-48; 6,1-32; 7,12-29; 8,1-34; 9,1-38; 10,1.23-42; 11,1-25; 26,70-75; 27,1-19.42-66.
- Johannese evangeelium: 5,45-47; 6,1-71; 7,1-53; 8,12-59; 9,1-41; 10,1-42; 11,1-47; 12,1-49; 13,11-38; 14,1-31; 15,1-27; 16,1-33; 27,1-26; 28,1-40; 29,1-13.
- Luuka evangeelium: 1,1-80; 2,2-52; 3,1-38; 4,1-44; 5,1-39; 6,1-49; 7,1-50; 8,1-56; 9,1-62; 10,1-30; 14,9-35; 15,1-32; 16,1-24; 17,3-37; 18,1-43; 19,1-48; 20,1-47.
- Markuse evangeelium: 1,1-45; 2,1-28; 3,1-35; 4,1-41; 5,1-5. 5-43; 6,1-56; 7,1-37; 8,1-38; 9,1-50; 10,1-52; 11,1-33; 12,1-38; 13,16-29; 14,4-72; 15,1-47; 16,1-12 (lisaks 16,13-20 Speyeri fragmendil).
Ajalugu
Tõenäoliselt on raamat kirjutatud ajavahemikus 500. ja 510. aasta vahel Põhja-Itaalias, võib-olla isegi Ravennas, oletatud on, et Theoderich Suure jaoks. Algselt paiknes käsikiri Reinimaal Esseni lähedal asuvas Werdeni kloostris, 1573. aastal müüs abt Heinrich Duden selle pärastisele Saksa-Rooma keisrile Rudolf II-le, kes hoidis hinnalist raamatut Praha kindluses.
Kolmekümneaastase sõja lõpul sattus raamat Praha rüüstamise ajal Rootsi sõjaväe valdusse ja viidi Stockholmi Rootsi kuninganna Kristiina raamatukokku. Pärast Kristiina pöördumist katoliiklusse ja asumist Rooma anti teatud hulk käsikirju ja raamatuid, sealhulgas Hõbepiibel, honorarina kuninganna kunagisele raamatukoguhoidjale Isaac Vossiusele, kes viis raamatu 1654. aastal Hollandisse. Käsikirja ostis temalt ja tõi Rootsi tagasi Rootsi riigikantsler Magnus Gabriel de la Gardie, kes ühtaegu oli ka Uppsala ülikooli kantsler. De la Gardie kinkis Uppsala ülikoolile käsikirja järelejäänud osa, mis koosnes 187 lehest, samal ajal sai käsikiri uued hõbedaga kaetud kaaned.[5]
Üks leht codex argenteus'est leiti 1970. aastal Speyeri toomkirikust, Aschaffenburgist pärinevast reliikviakastist[6] ja paikneb tänapäeval toomkiriku varakambris, mis on ühtlasi Speyeri toomkiriku ajaloo muuseumi filiaal.[7]
Ilukirjanduses
Hõbepiiblil on oluline osa rootsi kirjaniku ja maagilise realismi esindaja Göran Tunströmi romaanis "Tjuven" (1986, eesti keeles "Varas", Eesti Raamat (sarjas "Põhjamaade romaan") 1999, rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe).[1] Romaani eestikeelse väljaande, samuti mitme Rootsi väljaande kaanekujunduses on kasutatud üht codex argenteus'e lehekülge.
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
