Barokk-klassitsism
From Wikipedia, the free encyclopedia
Barokk-klassitsism ehk vanaklassitsism on stiilisuund 17. sajandi barokkarhitektuuris, millele on iseloomulik klassitsistlikult rangem vormikeel ja vastandumine itaalia baroki külluslikule lopsakusele. Esines ligikaudu aastail 1600–1730 Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja Põhjamaade arhitektuuris, orienteerus antiigile peamiselt renessanssarhitektuuri ja palladianismi vahendusel. Arhitektuuris taotleti proportsiooni, ja kompositsiooni harmooniat toetudes Vitruviuse arhitektuuritraktaatidele.[1]