![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/cd/Road_signs_at_BLRT_Grupp_Gate_in_Tallinn_18_September_2016.jpg/640px-Road_signs_at_BLRT_Grupp_Gate_in_Tallinn_18_September_2016.jpg&w=640&q=50)
BLRT Grupp
From Wikipedia, the free encyclopedia
BLRT Grupp on Eesti laevatehaste ja metallitööstuskontsern, suuremaid Eesti kapitaliga tööstusettevõtteid.
BLRT Grupp AS | |
---|---|
Asutatud | 1995 |
Peakorter | Kopli tänav 103/38, Tallinn |
Võtmeisikud | Fjodor Berman, Igor Berman, Mark Berman[1] |
Valdkonnad | laevatehaste ja metallitööstuskontsern |
Omanik | Osaühing BLT Holding, usaldusühing FIMBER |
Tütarettevõtted | Tallinna Laevatehas OÜ, Vakaru Laivu Gamykla, Baltija, Turku Repair Yard jt |
BLRT Gruppi kuulub 54 tütarettevõtet Eestis, Lätis, Leedus, Ukrainas, Venemaal, Poolas, Soomes ja Norras, sealhulgas mitu laevatehast. Eestis kuulub kontserni Tallinna Laevatehas, Leedus kaks tehast Klaipedas – Vakaru Laivu Gamykla (Western Shipyard) ja Baltija (endine Baltija Shipbuilding Yard, praegu Western Baltija Shipyard) ning Soomes Turku Repair Yard. BLRT Grupil on ka metallitöötlustehased Vilniuses.
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/cd/Road_signs_at_BLRT_Grupp_Gate_in_Tallinn_18_September_2016.jpg/640px-Road_signs_at_BLRT_Grupp_Gate_in_Tallinn_18_September_2016.jpg)
Kontserni käive 2006. aastal oli ligi 3,5 miljardit krooni (223,7 miljonit eurot), 2014. aastal 411 miljonit eurot[2], 2017. aastal 399,9 mln eurot, 2018. aastal 425,8 mln eurot.[3]
Kogukasum oli 2017. aastal 283,9 mln eurot, 2018. aastal 302,2 mln eurot. Puhaskasum oli 2017. aastal 18,5 mln eurot, 2018. aastal 15,1 mln eurot.[3]
BLRT Grupil on kokku ligi 4000 töötajat[3], neist umbes 1600 Eestis.[viide?]
40,11% kuulub BLT Holding OÜ-le, mille omanikud on Valeri Kovalenko (40%), Mihhail Gnidin (40%) ja Vladimir Toropov (20%). 45,11% kuulub Erriol OÜ-le, mlle omanik on Solv International LTD.[3]
Juhatuse esimees on Veronika Ivanovskaja, liikmed Anatoli Onolov ja Algerd Andruškevitšus.[3]