![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/dd/Electron-hole-pair.jpg/640px-Electron-hole-pair.jpg&w=640&q=50)
Auk (füüsika)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Auk on positiivne laengukandja, mis liigub vooluallika negatiivse pooluse poole[1]. Auguks nimetatakse elektroni puudumise seisundit pooljuhi keemilises sidemes. Augud pole tegelikult osakesed, vaid hoopis kvaasiosakesed. Auk ei ole elektroni antiosake ehk positron.[2]
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/dd/Electron-hole-pair.jpg/640px-Electron-hole-pair.jpg)
Augud osalevad aukjuhtivuses ehk p-juhtivuses. Augu liikumine realiseerub valentselektronide järjestikuste ülehüpetena ühest keemilisest sidemest teise ning aukjuhtivus tekib, kui pooljuhti viia aktseptorlisand.
Augud avastas 1911. aastal saksa füüsik Karl Baedeker[3].
Elektroni auk lisati arvutustesse kahe järgmise olukorra selgitamiseks:
1) Kui elektron ergastub kõrgemasse olekusse, jätab ta vanasse olekusse augu. See aitab selgitada Augeri elektronspektroskoopiat (ja teisi röntgentehnikaid), arvutuslikku keemiat ja kristallide (metallide, pooljuhtide) madalat elektron-elektron hajumiskiirust.
2) Kristallides viivad tsoonistruktuuri arvutused laengukandjate efektiivse massini, mis võib tulla negatiivne. Halli efektist inspireerituna kasutatakse Newtoni seadusi negatiivse märgi lisamiseks laengule.[2]