Aruküla
alevik Raasiku vallas Harjumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Aruküla on alevik Harju maakonnas, Raasiku valla keskus. Aruküla alevikus elab 2129 elanikku (seisuga 1. jaanuar 2018).[4]
 |
See artikkel räägib alevikust Harjumaal; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Aruküla (täpsustus). |
| Aruküla | |
|---|---|
.jpg) Vaade Arukülale (oktoober 2022) | |
Pindala: 3,5 km² (2020)[1]  | |
|
Elanikke: 2198 (31.12.2021)[2]
| |
|
EHAK-i kood: 1373[3] | |
| Koordinaadid: 59° 22′ N, 25° 5′ E | |
  | |
 |
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Arukülas 1965 elanikku, neist eestlasi 1871 (95,2%).[5]
Aruküla on kirjalikes allikates esmamainitud 1291. aastal (Arenculle). Samuti on teada, et 1560. aastal rajatud Aruküla mõis eraldus Raasikust 17. sajandi keskel.
Põhjasõda ja 1710. aasta katk jättis Aruküla 212 rootsiaegsest elanikust järele vaid 19. Kuigi 1716. aastaks Aruküla elanike arv kahekordistus, tuli tühjade talude täitmiseks rahvast mujalt sisse tuua. Nii saabus 1730. aastal keisrinna ukaasi alusel Ingerimaalt Arukülla 10 vene perekonda, nende hulgas ka hiljem Arukülale kuulsust toonud maalikunstniku Andrei Jegorovi esivanemad. Arukülla tuli ka talupoegi Soome Uusimaa läänist. 1744. aasta adramaarevisjoni järgi on Arukülla toodud 4 peret ja 3 vallalist meest Hiiumaalt. Nendest Broma Jaan pidas kupjaametit.[6]
Aastal 1766 läks Aruküla mõis Baranoffi suguvõsa kätte. Kõige kauem sai mõisa pidada viimane mõisnik Peter von Baranoff (1748–1807), kelle ametisse astumisest algas kuni 20. sajandi alguseni kestnud hiilgeaeg Aruküla ajaloos. Aruküla viimast mõisnikku on kirjeldatud ka kui väga sõbraliku ja abivalmina, kes aitas lähedal elavaid Igavere küla talupoegi rasketel aegadel nii eestkoste kui ka rahaga.
Aastal 1862 hakati Aruküla lähedal külakoolimajas Kulli tee ääres 20 lapsele õpetama lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usuõpetust. Seda loetakse Aruküla kooli sünniks.
1870. aastal valmis Peterburi–Paldiski raudtee, kuhu Aruküla mõisnik Baranoffi soovil tehti ka nõudepeatus Baranovka. Tänapäevane Aruküla aedlinn tekkiski 20. sajandi algul raudteejaama läheduses asuvasse männikusse, mille istutajaks 19. sajandi keskpaiku peetakse samuti Baranoffide vanemaid esindajaid. Von Baranoffide suguvõsa elas Arukülas 1919. aastani.
1918. aastal asutati Aruküla turbatööstus, kus põhitöö käis suvel, suurem osa kütteturbast pandi Aruküla raudteejaamas vagunitesse ja viidi üle Eesti. Turbatööstus likvideeriti 1944. aastal ja pressid viidi üle Lehtsesse, kus tegutses Lehtse Turbatööstus.[7]
Pärast Vabadussõda, aastal 1919 kingiti Aruküla mõis koos seda ümbritseva maa ja põldudega sõjas üles näidatud vapruse eest Kaarel Eenpalule (aastani 1935 Karl August Einbund), kellest hiljem sai Esimese Eesti Vabariigi siseminister (1921–1926), riigikogu esimees (1926–1934, vaheaegadega), riigivanem (1932) ja 1938. aastast ka Eesti Vabariigi peaminister. Aruküla mõisahoone andis Eenpalu alates 1921. aastast Aruküla kooli kasutusse ning hakkas ise mõisa kõrvale ehitama Hellema talu, mis valmis 1925. Koos abikaasa Lindaga aitasid Eenpalud Aruküla elanikel aleviku heakorda parandada ning kultuurielule alus panna.
1926. aastast on pärit esimesed teated aedlinna rajamise plaanist Aruküla männikusse, mis jäi üle mõisamaa jaotamisel kohalike talupoegade vahel. Põllutöödeks sobimatu männikualune jaotati mõne hektari suurusteks aianduskruntideks. Suur osa krunte andis riik vastutasuks Saku suvituskoha krundiomanikelt ära võetud maa eest. 1927. aastal asutasid aktiivsemad noored Aruküla talupidajad, krundiomanikud ja elanikud Kaarel Eenpalu abiga Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Aruküla osakonna, mis hakkas korraldama kultuurilist ja sportlikku elu Aruküla asunduses. 1929. aastal luhtus vastrajatud aedlinna värskete krundiomanike plaan asutada Aruküla Aedlinna Selts, mis ühendaks endisi Saku Suvituskoha Heakorra Seltsi liikmeid, kes olid vastutasuks oma maa eest saanud krundi Arukülas. Seltsi vigane põhikiri saadeti registreerimisele äraütlemisega tagasi.
Foto: Henri Reeder
1932. aasta jaanuaris õnnestus Aruküla aedlinna krundiomanikel Karl Joakitil, Vilhem Truvel ja Johannes Lustbergil registreerida Aruküla Aedlinna Heakorra Selts. Selts asus tagama heakorda Aruküla männikus nõudes igal aastal krundiomanikelt metsapuhastamist, palgates ametisse metsavahi ning karjapidajad, samuti korraldades aedlinna teede remonti. Nii näiteks lasi Heakorra selts istutada suuremate teede äärde ilupuid ning värvida üle teeäärseid kive. Peaminister Kaarel Eenpalu toetusel istutati Aruküla Jaama puiestee äärde ka tänaseni hästisäilinud pärnaallee. 1933. aastal algas ÜENÜ Aruküla osakonna eestvedamisel suur Aruküla rahvamaja ehitamise kampaania. Esialgu kõigi poolt soojalt vastu võetud ettepanek jäi siiski venima nii projektivigade kui ka maaomandi küsimuse tõttu. Rahvamaja sai siiski püsti 1939. aastal, kui selle ehituseks andis maatüki ja toetas poole rahaga Kaarel Eenpalu. Linda Eenpalu aitas koondada ka aleviku perenaisi, olles eestvedajaks Aruküla-Peningi Perenaiste Seltsi loomisel, mis hakkas läbi viima majapidamiskursusi.
1950. aastatel jagati Aruküla männiku aedlinna krundid väikesteks elamukruntideks, mis ajapikku maju täis ehitati. Aruküla ümbrusse loodi kaks kolhoosi: Oktoobri Võit ja Nõukogude Põllumees.
1950. aastatel algas ka uus tõus Aruküla kultuurielus. Õige pea rajati männikusse Aruküla lauluväljakule suur laululava, mis sai tollase Harju rajooni laululava staatuse. Sellega kaasnesid regulaarsed rajoonilaulupeod. Ühiskondlik tegevus sai Arukülas veel tuult tiibadesse ka 1959. aastal, kui loodi Aruküla Aiandus-Mesindusselts, millest sai aktiivne aia- ja kodukultuuri edendaja. Peale oma põhieesmärkide etendas see suurt rolli ka Aruküla kultuuripärandi säilitamisel ja elanike elukorralduse parendamise eest seisjana. Selts hakkas korraldama ka vabatahtlike inimeste osalemist aleviku korrastustöödel. Seltsi algatusel sai Aruküla omale 1960. aastatel ka ambulatooriumi, lasteaia, bussiliini ning Tallinna maanteele mustkatte.
1968. aastal ühendati Aruküla ümbruse väikemajandid ja loodi Aruküla kolhoos, millele ehitati 1974. aastal Arukülla uus keskusehoone. 1976. aastal liideti sellele ka Tasuja kolhoos, mille järel Aruküla kolhoos omandas tollase Raasiku külanõukogu, praeguse Raasiku valla piirid (välja arvatud Raasiku). Aruküla keskusse ehitatud uuest kolhoosikeskusest sai ühtlasi ka Aruküla uus kultuurimaja. Kolhoosi juures alustasid tegevust ka kolhoosidevaheline abiettevõte Sõprus ja sordipunkt.1970. aastatel kerkisid endisele põllumaale, kolhoosi keskusehoone ümber kolhoosi liikmete tarvis ka kümned kortermajad. Sinna ehitati ka uus hoone Aruküla koolile, kellel mõisahoones kitsaks jäi.
1987. aastal, mil aiandus-mesindusseltsi tegevus oli juba hääbunud, loodi rahvusliku ärkamisaja vaimus Aruküla Muinsuskaitseselts, mis kandis edasi eelmiste seltside eesmärke. Seltsi suurtööks sai Aruküla 700. aastapäeva pidustuste korraldamine 1991. aastal.
1992. aasta märtsis sai Arukülast vastloodud Raasiku valla keskus. Üleminekuaja üheks olulisemaks eestvedajaks oli Raasiku külanõukogu viimane esimees ja Raasiku valla asutaja ning esimene vallavanem Toivo Veenre.
Aruküla mitteametlik vapp ja lipp
Arukülale omast seltsitegevust jätkas 1998. aastal loodud MTÜ Aruküla Kultuuriselts.
Kuni Tallinna–Tapa raudtee kahesuunaliseks ehitamiseni toimis Aruküla raudteejaamana, olles kahe kõrvalteega. Tänaseks on raudteejaama hoone lammutatud.
Arukülas tegutseb kaks põhikooli: Aruküla Põhikool ja Aruküla Vaba Waldorfkool. Samuti tegutseb Arukülas lasteaed Rukkilill. Hariduselu alguseks loetakse Aruküla kooli sünniaastat – 1862.
Kultuurielu Arukülas muutus aktiivseks pärast seda, kui peaminister Kaarel Eenpalu ja tema abikaasa Linda Eenpalu 1925. aastal alevikku elama asusid. Nende ärgitusel loodi 1927. aastal Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Aruküla osakond, mis alustas kultuurilist ja sportlikku seltsitegevust Arukülas. Suur osa seltsiliikmeid pärines Aruküla koolist, seetõttu peeti nii koosolekuid kui pidusid ja muid üritusi esmalt peamiselt koolimajas ja selle ümbruses. Ruumikitsikus viis aga rahvamaja loomise mõttele 1933. aastal.
ÜENÜ Aruküla osakonna eestvedamisel ning Kaarel Eenpalu toetusel valmis Arukülla 1939. aastal esimene Aruküla rahvamaja, mida kasutati väga intensiivselt ka Aruküla kultuurielu hiilgeaegadel 1950. ja 1960. aastatel. 1957. aastal ehitati Aruküla lauluväljakule ka suur kuni 300 inimest mahutav Aruküla laululava, mis aga kultuurielu vaibudes umbes viieteist aastaga lagunes ja hiljem lammutati. Uus ja umbes 10 korda väiksem lava ehitati lauluväljakule 1970. aastate keskpaigas ja leidis hulganisti kasutust 1998. aastal loodud MTÜ Aruküla Kultuuriseltsi ürituste läbiviimisel. See üsna halvas seisus lava lammutati kultuuriseltsi korraldatud rahvapeol 15. oktoobril 2006, kuna vallavalitsus oli andnud lubaduse uue lava püstitamiseks.
1980. aastatel aktiviseerus kultuurielu ka 1970. aastatel ühinemise teel loodud suure Aruküla kolhoosi juures. Uus Harju rajooni kultuurimaja asus siis Aruküla kolhoosi uues keskusehoones, mis valmis 1974. aastal. Tänapäeval asub seal ka Raasiku vallavalitsus. Aastal 1989 alustas Arukülas tegevust Aruküla Huvialakeskus Pääsulind. Tänaseks saab seal õppida klaverit, akordionit, viiulit, tšellot, kitarri, flööti, plokkflööti, vaskpuhkpille, võtta osa kunsti-, tantsu-, näite- ja lauluringidest ning beebikoolist.
1980. aastate lõpul alanud rahvusliku ärkamisaja algul loodud Aruküla Muinsuskaitseselts on end Aruküla ajalukku kirjutanud eelkõige suurejooneliste Aruküla 700 pidustuste korraldamisega 20. ja 21. juulil 1991, millega tähistati 700. aasta möödumist Aruküla esmamainimisest. Tänu laulva revolutsiooni tekitatud üleüldisele entusiasmile kujunesid Aruküla 700 pidustused väga osalejaterohketeks.
Uus tõus kultuurielus algas MTÜ Aruküla Kultuuriseltsi loomisega 1998. aastal. Kultuuriselts on jõudsalt arendanud kohalikku kultuurielu ja on saanud tunnustust ka väljaspool Raasiku valda. Oma põhitegevuseks loetakse kultuuritegevuse koordineerimist, korraldamist ja vahendamist Raasiku valla elanikele ning rahvakultuuri toetamist.
2003. aastal andis liikumine Kodukant Harjumaa esimese sädeinimese aunimetuse kohaliku kultuurielu arendamise eest Aruküla Kultuuriseltsi tegevjuhile Garina Toomingale.
2018. aastal korraldas Aruküla Kultuuriselts Eesti Vabariik 100 raames aktsiooni "Sajandi 100 arukülalast", mille käigus viidi läbi rahvaküsitlus ja selgitati välja sada meeldejäävaimat arukülalast aastatest 1918–2018.[8]
- Andrei Jegorov, maalikunstnik, pärit Arukülast
- Veera Saar, kirjanik, elas 1959. aastast Arukülas
- Juhan Trump, helilooja, elab Arukülas
- Peeter Hein, raadioajakirjanik, elas 1979. aastast Arukülas
- Rein Kotov, filmioperaator, on elanud Arukülas
- Raul Sepper, muusik ja laulja, elas Arukülas
- Heino Puuste, treener ja endine tippsportlane, elab Arukülas
- Jaanus Rahumägi, ettevõtja ja endine poliitik, pärit Arukülast
Aruküla alevikus on kaks looduskaitsealust objekti: Aruküla hiidrahn ja Aruküla lehisepuiestee. Hiidrahn kannab nime Hellamaa kivi ja on rabakivi mõõtmetega 14,2 × 8,4 × 6,2 m, ümbermõõt 34,4 m, maht (maapealne) 360 m³.
Lehisepuiestee oli varem Aruküla mõisa sissekäiguteeks. Selle istutamise taga on Aruküla mõisas kaua aega elanud Baranoffide suguvõsa.
Vaade Arukülale Lagedi–Aruküla–Peningi teelt
Jaama tänav
Raven OÜ
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
