Andronikos II Palaiologos
From Wikipedia, the free encyclopedia
Andronikos II Palaiologos (kreeka keeles Ἀνδρόνικος Δούκας Ἄγγελος Κομνηνὸς Παλαιολόγος (Andrónikos Doúkās Ángelos Komnēnós Palaiologos), ladinapäraselt Andronicus II Palaeologus; 25. märts 1259 – 13. veebruar 1332) oli Bütsantsi keiser aastatel 1282–1328. Andronikos on läinud ajalukku lisanimega Vanem (tema lapselaps aga kui Andronikos Noorem)[1]. Ta oli keiser Michael VIII poeg ja Palaiologoste dünastia teine esindaja.
Andronikos II Dukas Angelos Komnenos Palaiologos | |
---|---|
Miniatuur Andronikos II-st | |
Bütsantsi keiser | |
Ametiaeg 11. detsember 1282 – 24. mai 1328 | |
Eelnev | Michael VIII Palaiologos |
Järgnev | Andronikos III Palaiologos |
Isikuandmed | |
Sünniaeg |
25. märts 1259 Nikaia, Nikaia keisririik (tänapäeva Iznik, Türgi) |
Surmaaeg |
13. veebruar 1332 (72) Konstantinoopol, Bütsants |
Abikaasa |
Ungari Anna Irene (Violante di Motferrato) |
Vanemad | Michael VIII Palaiologos ja Theodora Palaiologina |
Lapsed |
|
Tema valitsemisajaga algas äsja taastatud impeeriumi viimane langus. Türklased vallutasid suurema osa Bütsantsi Anatooliast. Oma viimastel valitsemisaastatel võitles ta esimeses Palaiologoste kodusõjas oma lapselapse vastu. Sõja lõppedes oli ta sunnitud 1328. aastal troonist loobuma, misjärel suundus ta kloostrisse, kus elas oma elu lõpuni.
Andronikos sündis 1259. aasta 25. märtsil Nikaias. Ta oli keiser Michael VIII Palaiologose ja Theodora Palaiologina vanim poeg. Pärast seda, kui Michael VIII oli 1261. aastal Konstantinoopoli ladinlastelt tagasi vallutanud, kuulutati Andronikos kaasvalitsejaks. Ta krooniti aga alles 1272. aasta 8. novembril.[2]
Andronikos viibis isa Michael VIII kõrval, kui viimane suri 58-aastaselt 1282. aasta 11. detsembril palaviku tõttu.[3]
Andronikos erines isast mitmeski mõttes. Michael VIII oli kirjelduste järgi nutikas, (sala)kaval ja halastamatu, Andronikos oli seevastu naiivne, usaldav ja tahtejõuetu. Erinevus oli ka religioossuses: Andronikos oli siiras ja vaga õigeuslik kristlane, Michael aga ei huvitunud religioonist ja tegeles usuküsimustega vaid poliitilisel tasandil.[3]