Eesti võrkpallur From Wikipedia, the free encyclopedia
Andri Aganits (sündinud 7. septembril 1993 Põlvas) on eesti võrkpallur.
Andri Aganits | |
---|---|
Andri Aganits (2022) | |
Isikuandmed | |
Kodakondsus | Eesti |
Sünniaeg | 7. september 1993 |
Sünnikoht | Põlva |
Kasv | 207 cm |
Hüpe | 352 cm |
Blokk | 345 cm |
Klubiandmed | |
Positsioon | keskblokeerija |
Koduklubi | Selver/TalTech |
Särginumber | 9 |
Klubikarjäär | |
2010–2011 | Valio Võru |
2011–2013 | Selver Tallinn |
2013–2014 | TV Bühl |
2014–2015 | Altotevere |
2015–2017 | Stade Poitevin Poitiers |
2017–2018 | Montpellier |
2018–2020 | Maaseiki Greenyard |
2020–2021 | PAOK Thessaloniki |
2021–2022 | VfB Friedrichshafen |
2022– | Selver/TalTech |
Koondisekarjäär | |
2008–2013 | Eesti noortekoondised |
2012– | Eesti võrkpallikoondis |
Uuendatud seisuga: 23.12.2023 |
2012. aastast kuulub ta Eesti võrkpallikoondisse ja hooajast 2022/23 mängib Eesti meistriliiga klubis Selver/TalTech, kus ta on ka võistkonna kapten.[1]
Aganits alustas võrkpalliga tegelemist 2004. aastal Orava spordiklubis Vendu Suurmanni õpilasena. Audentese Spordigümnaasiumis õppides osaleti kooli võistkonnaga Eesti esiliigas, kus esimesel hooajal (2009/10) saadi kolmas koht, teisel hooajal (2010/11) teine koht ja võideti kolmandal hooajal (2011/12).[2] Audenteses oli ta treeneriks Raul Reiter.[3]
Aastatel 2008–2013 kuulus ta Eesti noormeestekoondisse (sündinud 1993 ja hiljem), kelle treenerid olid Urmas Tali, Raul Reiter ja Toomas Jasmin.[4] Koondise suurim saavutus oli 2013. aastal pääsu tagamine U21 MM-finaalturniirile, kus saadi 20 meeskonna konkurentsis 17. koht.[5]
Aganits kutsuti esimest korda Eesti võrkpallikoondisse 2012. aastal ning tegi debüüdi sama aasta augustis sõpruskohtumises Soome võrkpallikoondise vastu.[6][7] Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril on ta kuulunud koondise koosseisu viiel korral (2015, 2017, 2019, 2021 ja 2023). Samuti on ta võitnud kahel korral koondisega Euroopa liiga (2016 ja 2018) ning korra saanud kolmanda koha (2021). Ta on esindanud Eestit ka 2017. aastal Maailmaliiga kolmandas tugevusgrupis ja 2018. aasta Challenger Cupil.[8][9] Alates 2023. aastast on ta koondises mängides kandnud ka kapteni rolli.[10]
Hooajal 2011/12 kuulus Aganits Eesti meistriliiga klubisse Selver Tallinn, kus ta noormängijana kuulus pigem varumeeste hulka.[11] Klubi võitis Eesti karikavõistlused ning sai Balti liigas ja Eesti meistrivõistlustel teise koha. Osaleti ka CEV Cupil, kus eelringist edasi ei pääsetud ja CEV Challenge Cupil, kus jõuti 1/8 finaali. Andri jätkas meeskonnas ka järgneval hooajal (2012/13), kui CEV Cupil taas eelringist edasi ei jõutud ning CEV Challenge Cupil jõuti 1/16 finaali. Kohalikel võistlustel võideti Eesti meistrivõistlused ja saadi teine koht Eesti karikavõistlustel. Balti liigas medalile ei jõutud, kuid Aganits oli liiga parim blokeerija (113 blokipunkti).[12]
Hooajaks 2013/14 liitus Aganits Saksamaa meistriliiga klubiga TV Bühl, kus mängis samal hooajal ka Eesti võrkpallikoondise nurgaründaja Martti Juhkami.[13] Klubi jõudis CEV Cupil veerandfinaali, kus kaotati Ardo Kreegi koduklubile Pariisi Volley.[14] Kohalikel võistlustel jäädi napilt tiitliheitlustest välja, jõudes karika- ja meistrivõistlustel poolfinaali.[15] Aganits oli üks meeskonna põhimängijatest.
Hooajaks 2014/15 siirdus ta Itaalia meistriliiga klubisse Altotevere, kus mängis ka Eesti võrkpallikoondise diagonaalründaja Renee Teppan.[16] Klubi lõpetas hooaja Itaalia meistriliigas viimasel kohal ning langes järgmiseks hooajaks esiliigasse. Aganits kuulus meeskonna põhimängijate hulka.[17]
Hooajaks 2015/16 liitus ta Prantsusmaa meistriliiga klubiga Poitiers Stade Poitevin, kus mängis kaks hooaega.[18][19] Klubi jõudis mõlemal hooajal Prantsusmaa meistrivõistlustel veerandfinaali ning samas faasis jäädi pidama ka Prantsusmaa karikavõistlustel.[20] Aganits oli mõlemal hooajal meeskonna põhimängijate hulgas.
Hooajaks 2017/18 vahetas ta Prantsusmaal klubi ning liitus Montpellier' Volleyga.[21] Klubi osales CEV Cupil, kus jõuti veerandfinaali. [22] Prantsusmaa meistrivõistlustel jõuti veerandfinaali, kus tuli tunnistada Ardo Kreegi koduklubi Pariisi Volley paremust.[23] Aganits kuulus meeskonna põhimängijate hulka.
Hooajaks 2018/19 liitus ta Belgia meistriliiga klubiga Maaseiki Greenyard, kus mängisid ka Eesti võrkpallikoondislased Timo Tammemaa ja Keith Pupart.[24] Hooaja esimeses pooles pidi Aganits õlavigastuse tõttu minema operatsioonile ning oli mängupausil peaaegu hooaja lõpuni.[25] Klubi sai hooaja alguses Belgia superkarikavõistlustel teise koha ja võitis hooaja lõpus Belgia meistrivõistlused.[26] Klubi osales ka CEV Meistrite liigas, kuid Andri seal vigastuse tõttu ei osalenud. Ta jätkas Maaseikis ka järgneval hooajal (2019/20), meeskonnakaaslaseks hooaja teisest poolest Eesti võrkpallikoondise diagonaalründaja Renee Teppan.[27] Klubi sai hooaja alguses taas Belgia superkarikavõistlustel teise koha ja jõudis Belgia karikavõistlustel poolfinaali.[28][29] Klubi osales ka CEV Meistrite liigas, kus veerandfinaali ei jõutud ja Belgia meistrivõistlustel, mis peatati koroonapandeemia tõttu.[30][31] Aganits oli sellel hooajal meeskonna üks põhimängijatest.
Hooajaks 2020/21 sõlmis Aganits lepingu Kreeka meistriliiga klubiga Thessaloniki PAOK, kus ta kuulus meeskonna põhimängijate hulka.[32] Klubi jõudis kohalikel karika- ja meistrivõistlustel poolfinaali, kuid medaleid ei võidetud.[33]
Hooajaks 2021/22 siirdus ta Saksamaa meistriliiga klubisse VfB Friedrichshafen.[34] Klubi osales CEV Meistrite liigas, kus alagrupist edasi pääseda ei õnnestunud.[35] Võideti Saksamaa karikavõistlused ja saadi Saksamaa meistrivõistlustel teine koht.[36][37]
Alates hooajast 2022/23 on Aganits mänginud Eesti meistriliiga klubis Selver/TalTech, kus ta on meeskonna kapten.[38] Kahel korral on kroonitud klubiga Eesti meistriks (2023 ja 2024) ja korra Balti meistriks (2024).[39][40][41] Kahel korral on saadud Eesti karikavõistlustel teine koht (2022 ja 2023).[42][43] Aganits on olnud meeskonna üks põhimängijatest ning valitud ka korra Eesti meistrivõistluste sümboolsesse koosseisu.[44]
Riikide meistrivõistlused
Riikide karikavõistlused
Aasta | Turniir | Koondis | Mänge (geime) |
Punkte kokku |
Rünnaku- punkte |
Blokke | Äss- pallinguid |
Allikad |
---|---|---|---|---|---|---|---|---|
2013 | U21 maailmameistrivõistlused | Eesti U21 | 4 (17) | 59 | 37 | 19 | 3 | [47] |
2015 | Euroopa meistrivõistlused | Eesti | 4 (12) | 21 | 8 | 10 | 3 | [48] |
2017 | Euroopa meistrivõistlused | Eesti | 3 (13) | 20 | 13 | 7 | 0 | [49] |
2019 | Euroopa meistrivõistlused | Eesti | 4 (10) | 16 | 8 | 5 | 3 | [50] |
2021 | Euroopa meistrivõistlused | Eesti | 3 (13) | 21 | 15 | 4 | 2 | [51] |
2023 | Euroopa meistrivõistlused | Eesti | 4 (14) | 23 | 16 | 5 | 2 | [52] |
Aganits kasvas Põlvamaal, Orava vallas koos ema, isa ja kahe õega. Ta õppis Orava Põhikoolis ning suundus sealt 2009. aastal Audentese Spordigümnaasiumisse, mille lõpetas 2012. aastal.[2][3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.