Andestus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale). Laiemalt võidakse andestada ka iseloomujooni[1], samuti võidakse rääkida mittemoraalsest andestamisest, näiteks muusikapala halva esitamise puhul[2][3].
Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.
Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.
Filosoofias on seoses andestusega kõige rohkem arutatud, milles andestus seisneb, kellel on voli andestada ning millal on andestus hea, õige või kiiduväärne?[3]