tšehhi kunstnik, fotograaf ja disainer From Wikipedia, the free encyclopedia
Alfons Maria Mucha[1][2] (ka Alphonse Mucha; 24. juuli 1860 – 14. juuli 1939)[3] oli Tšehhi päritolu kunstnik. Tema kunsti iseloomustavad juugendstiil ja dekoratiivsus. Lisaks maalile huvitasid Muchat ka skulptuur, ehtekunst, sisekujundus ja tarbekunst.[4]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
| Alfons Mucha | |
|---|---|
 Alfons Mucha autoportree. Taamal kunstnikule kuulsust toonud plakat "Gismondast". | |
| Sünninimi | Alfons Maria Mucha |
| Sündinud |
24. juuli 1860 Ivančice, Austria-Ungari (tänapäeva Tšehhi) |
| Surnud |
14. juuli 1939 Praha, Tšehhi |
| Rahvus | tšehh |
| Haridus | Müncheni Kunstiakadeemia, Académie Julian, Académie Colarossi |
| Kunstivool | juugend |
| Koduleht | |
| http://www.muchafoundation.org/ | |
Alfons Mucha sündis 24. juulil 1860 Ivančices (linn tänapäeva Tšehhis Morava maakonnas) Ondrej Mucha[5] ja Amalie Mucha peres[2]. Mucha huvi kunsti vastu väljendus varases eas, juba enne kõndimaõppimist – tema ema olevat pannud talle pliiatsi paelaga kaela, et laps saaks roomates joonistada[5].
11-aastaselt sai Alfonsist kooripoiss Brno Püha Peetruse ja Pauluse katedraalis, poiss käis samas linnas ka koolis. Häälemurde tõttu lõppes tema koorilauljakarjäär 1875. aastal ja noormees naasis kodulinna. 1877. aastal püüdis Mucha astuda Praha Kunstiakadeemiasse[1], ent ei saanud sisse ja töötas selle asemel mõnda aega sekretärina[5]. Juba kahe aasta pärast sai Mucha oma esimese kunstiga seotud töökoha. Nimelt võeti ta tööle Viini firmasse, kus maaliti teatritele dekoratsioone. Õhtuti võttis Mucha joonistustunde.[1]
Töö Viinis lõppes juba aasta pärast, kui üks firma suuremaid kliente Viini Ringteater maha põles. Pere juurde naasmise asemel otsustas noormees seiklema minna. Ta naasis küll kodumaakonda, ent jäi Mikulovi linna. Seal maalis Mucha mõnda aega portreid, et elatist teenida. Tema teosed jäid silma krahv Khuen-Belasile[1].[5] Krahvile avaldas Mucha anne muljet ning ta esitas Muchale esimese tellimuse. Samuti soovitas krahv Muchat oma vennale Egonile ning neist kahest said kunstniku esimesed metseenid. Nende toetusel sai Mucha õppida kunsti nii Münchenis kui ka Pariisis ning reisida Itaaliasse.[2]
Müncheni Kunstiakadeemias õppis Mucha vaid kaks aastat (1885–1887). Lühikesest ajast hoolimata kujundas München Mucha kunsti arengut. Samas on ka öeldud, et Mucha ei pruukinud õpingutest väga huvitatud olla, kuna jättis õppemaksu maksmata. Õpingutest olulisemaks kujunesidki uued sõbrad. Mucha sai peagi pärast õppima asumist tuttavaks kaasmaalaste, teiste tšehhidega – näiteks Joža Uprka, Luděk Marold ja Karel Mašek – ning sai nende kunstiühingu Škreta (tšehhi kunstnik Karel Škreta järgi) liikmeks. Siit algas ka Mucha tutvus vene kunstnike Leonid Pasternaki ja David Widhopfiga. Ühingu liikmed olid sõbrad ja mõttekaaslased, samuti elasid nad üsna lähestikku. Just ühingut ja suhtlust selle liikmetega on Mucha Müncheni-aastate juures kujundavaimaks peetud.[6]
1887. aastal sõitis Mucha Pariisi, kus ta endiselt krahv Khuen-Belasi toetusel õppima hakkas. Esmalt õppis Mucha Académie Julianis ja puutus seal põgusalt kokku ka nabiide (Les Nabis) rühmitusega.[2] Juba 1888. aastal aga lahkus Mucha Académie Julianist ning astus Académie Colarossisse[7].
Sellega aga Mucha haridustee lõppes. Juba aasta hiljem oli Mucha sunnitud koolist lahkuma, kuna krahv lõpetas ta rahalise toetamise[2]. Mucha pidi õppima iseseisvalt hakkama saama ning asus peagi tööle illustraatorina. Teda saatis edu.[5]
1890. aastal kolis Mucha Madame Charlotte’i kohviku kohale korterisse rue de la Grande Chaumière’il[2]. Kohvik asus Académie Colarossist üle tee ning seal käisid peamiselt koos kooli õpilased. Ka Mucha väisas kohvikut ning vestles seal oma kunstnikest sõpradega. Lisaks aitas Mucha kujundada kohviku fassaadi.[8] 1891. aastal tutvus Mucha kohvikus Paul Gauguini (kellega ta 1893. aastal ka ateljeed jagas[2]) ja kirjastaja Armand Coliniga[9]. Kirjastaja võttis ta tööle ning samal aastal ilmus esimene Mucha illustreeritud raamat[2]. Koostöö kirjastajaga jätkus veel aastaid[9]. 1892. aastal andis Mucha oma ateljees ka joonistamistunde, mis said tuntuks Cours Mucha (Mucha kursus) nime all. 1893. aastal ostis Mucha fotoaparaadi, millest sai üks tema olulisemaid abivahendeid maalimisel.[2]
1894. aastal saabus Mucha läbimurre. Aasta lõpus esitati talle viimase minuti tellimus – kujundada plakat Victorien Sardou lavastusele "Gismonda", mis pidi etenduma nädala pärast.[2] Mucha võttis tellimuse vastu ja 1895. aasta jaanuari esimesel nädalal võis juba tema kujundatud plakatit Pariisi tänavail näha. Kitsal ja piklikul plakatil on isikupärases stiilis kujutatud näitleja Sarah Bernhardt.[10] Plakat sai kohe palju tähelepanu ning samal aastal sõlmis Sarah Bernhardt kunstnikuga lepingu[9]. Lepingu järgi pidi kunstnik looma järgneva kuue aasta jooksul selle näitleja lavastuste lavakujunduse, kostüümid ja plakatid[2].
Järgnevad kümme aastat olid Mucha karjääris väga edukad. Ta oli üks tuntumaid Pariisi kunstnikke ning sai palju tellimusi.[5] Seda on peetud tema loomingu kõrgajaks, Muchal olid selleks ajaks välja kujunenud iseloomulik kunstiline stiil ja motiivid[11]. 1896. aastal sõlmis Mucha lepingu Champenois’ trükikojaga[9] ning lõi nende tellimusel oma esimese neljaosalise pannoosarja "Aastaajad"[2] . Samal aastal kolis Mucha ka uude ateljeesse, millel olid suur aken ja klaaskatus. Ateljee asus rue du Val-de-Grâce’i tänaval. Valgusküllane ateljee soosis lisaks maalimisele ka Mucha fotograafiat.[2]
1897. aastal toimusid Pariisis kaks esimest Alfons Mucha isikunäitust. Esimene leidis aset La Bodiniére’i galeriis ja algas 15. veebruaril. Näitusel oli välja pandud 107 Mucha teost. Teine näitus toimus Salon des Centis 31. juunil, väljapanek koosnes 118 teosest. Järgmisel, 1898. aastal käis Mucha reisimas: kevadel Hispaanias ja hiljem Balkani maades. Sellest reisist võib otsida tema suurteose "Slaavi eepose" esimesi juuri.[9]
1899. aastal telliti Muchalt 1900. aasta Pariisi maailmanäituse jaoks Bosnia ja Hertsegoviina paviljoni kujundus. Ka selle jaoks sai Mucha inspiratsiooni oma reisist Balkani maadesse.[2] Oli mitu põhjust, miks see ülesanne just Muchale usaldati: esiteks mängis arvatavasti rolli see, et ta elas ja töötas ise sel ajal Pariisis, teiseks oli Muchal teatritööst juba kogemus suurte pindadega töötamisest ja nende kujundamisest. Mucha maalid paviljonis kujutasid 12 stseeni Bosnia ja Hertsegoviina ajaloost.[12] Lisaks juba mainitule tegi Mucha ka 25 joonistust Austria paviljonile. Tema panust maailmanäitusel tunnustati, 1900. aastal sai ta Bosnia ja Hertsegoviina paviljoni kujundamise eest hõbemedali ning Franz Josef I ordeni. Samal aastal lõppes ka tema leping Sarah Bernhardtiga.[13]
Sellega aga Mucha teened Pariisi maailmanäitusel ei piirdunud. Ta tegi koostööd ehtekunstnik Georges Fouquet’ga ja disainis tema kollektsiooni jaoks ehteid.[14] Fouquet' väljapanek pidi sisaldama diadeemi, kõrvarõngaid, kaelakeed, prosse ja sõrmuseid, ent disaini osas andis ehtekunstnik Muchale vabad käed. See koostöö osutus nii edukaks, et Fouquet tellis Muchalt ka oma ehtepoe sise- ja fassaadikujunduse.[15] Pood avati 1901. aastal[13].
1902. aasta kevadel sõitis Mucha oma sõbra Auguste Rodiniga Tšehhimaale. Prantsusmaal avaldati Mucha ornamentikat kujutav raamat "Documents décoratifs".[13]
1903. aastal tutvus Mucha noore naisega, kellest sai hiljem tema abikaasa. Marie (Maruška) Chytilová, Muchast 22 aastat noorem naine oli sugulastega Pariisis reisil ning palus, et ta kunstiajaloolasest onu korraldaks talle joonistustunnid Muchaga. Mucha nõustus ning nad veetsid ülejäänud osa Maruška reisist koos.[2]
1904. aastal kutsuti Mucha USAsse[13]. Ta nõustus minema, kuna lootis seal portreid maalides teenida raha, millega asuda oma rahva kannatusi kujutava teose – "Slaavi eepose" – kallale[2]. Ta veetis Ameerikas aastaid, naasis vahepeal Euroopasse, ent ei leidnud pikka aega kedagi, kes nõustuks tema suurteost rahastama[5].
1906. aasta 10. juunil abiellus Alfons Mucha Prahas Maruška Chytilovága[13]. Pärast mesinädalaid naasis Mucha abikaasaga Ameerikasse. Ta asus tööle Chicago Kunstiinstituudis. 1908. aastal tellis Charles Richard Crane Muchalt oma tütarde portreed. Koostöö käigus hakkas Mucha "Slaavi eepose" mõte Crane’ile huvi pakkuma[2] ning 1909. aastal nõustus ta projekti finantseerima.[13]
1909. aastal New Yorgis sündis paaril tütar Jaroslava ja 1915. aastal poeg Jiří.[16]
.jpg)
1910. aastal kolis Muchade perekond taas Euroopasse. Mucha võttis vastu tellimuse kujundada Praha linnapea saal raekojas. Perekond kolis Böömimaale, kus nad üürisid üht osa Zbirohi lossist. Mucha töötas oma "Slaavi eepose" kallal.[14] 1912. aastaks olid Muchal valmis esimesed kolm "Slaavi eepose" pilti[2]. 1919. aastaks oli valmis juba 11 maali, millest Mucha tegi Prahas näituse. 1921. aastal käis Mucha oma "Slaavi eepose" näitusega ka ringreisil Ameerikas[17] ja võttis seal olles vastu ka paar teosetellimust.[2]
Aastatel 1918–1919 kujundas Mucha vahepeal loodud Tšehhoslovakkia esimesed margid ja rahatähed[2]. 1928. aastaks oli "Slaavi eepos" valmis – 20 monumentaalset maali. Mucha esitles oma maale Prahas ja pühendas need tšehhi rahvale. 1931. aastal tegi Mucha Püha Vituse katedraali jaoks vitraažakna.[17]
1932. aastal kolis Mucha pere kaheks aastaks tagasi Prantsusmaale Nice’i[2]. 1936. aastal kirjutas Mucha memuaarid "Kolm mõtisklust elust ja tööst". Need avaldati Brnos. Samuti kavandas Mucha järjekordset monumentaalteost "Kolm ajastut", ent ei jõudnud selle maalimiseni. 1938. aastal haigestus Mucha kopsupõletikku.[17] Samal aastal vallutas Saksamaa Tšehhoslovakkia. 1939. aastal arreteeris Gestapo kunstniku ning kuigi Mucha vabastati juba paari päeva pärast, halvendas arreteerimine Mucha niigi nõrka tervist.[2] 1939. aastal suri Alfons Mucha 78-aastaselt kopsupõletikku[17]. Ta on maetud Praha Vyšehradi surnuaeda[2].
Mucha looming oli nii isikupärane, et mõjutas tervet põlvkonda teisi kunstnikke. Tema stiili hakati nimetama Mucha stiiliks (Le Style Mucha[18]).[4] Mucha stiilile on iseloomulikud looduslik ornamentika, arabesksed jooned, idealiseeritud ja stiliseeritud naise kujutis (Ulmer: 6). Mucha stiilist annab põhjalikema ülevaate tema enda teos "Documents décoratifs" (1902). Samas ei olnud Mucha eesmärk, et tema loomingust saaks "stiil", pigem julgustas ta õpilasi iseseisvusele ja loomingulisusele. Ta ei tahtnud, et teda otseselt imiteeritaks. Nagu ajalugu näitab, ei läinud Mucha soov täide.[19]
Mucha loomingus ja stiilis võib märgata mitmesuguseid mõjutajaid. Üks varasemaid tegureid, mis Mucha kunstile mõju avaldas, oli kunstniku katoliiklik taust. Kristlik taust peegeldub nii Mucha kompositsioonides kui ka ornamentides. Näiteks kordub Mucha plakatite kompositsioonis nimbusena kaarduv raamistik kujutatava isiku taustal, samuti võib mitmel pool täheldada mosaiigi imitatsioone ja risti kujutist.[20] Mucha kujutatavad naised on taevalikud, pooleldi lendutõusvad, kui nende pead ei raami halo, ümbritseb nende ülakeha mandorla. Just see ikoonilik rõhuasetus muudab nad pühalikuks.[21]
Teiseks tugevaks mõjutajaks oli teater – Mucha töötas mitmel perioodil teatrikunstnikuna. Tema kunstis peegeldavad seda dramaatilised žestid ja kujutatavatel üll olevad rüüd ning ehted.[20] Mucha oli juba noorest peast harjunud teatris dekoratsioonide puhul suurt pinda täitma ja see paistab välja "Slaavi eeposes", mille pildid on suuremõõtmelised – suurim neist 6 × 8 m suurune[22].
Kolmanda mõjutajana võib nimetada sümbolismi. On teada, et Mucha suhtles Pariisis elades sümbolistidega ning tundis nende põhimõtteid ja ideid. Mucha kunstis peegeldub sümbolism näiteks nn müstilise või saatusliku naise ja sümboolse ornamentika kujutamises. Kuigi Mucha sai inspiratsiooni sümbolismi allegooriatest, on need motiivid suures osas tema teostes allutatud dekoratiivsusele.[23] Muchat seob sümbolistidega ka hüpnoosi katsetamine. Kunstnik kasutas oma Pariisi-perioodil hüpnotiseeritud modelle, et jõuda maalidel arhetüüpsete poosideni, mida kutsuvad esile teatud muusika või sõnad. Ta kuulus nende sekka, kes uskusid, et hüpnoosi abil lahtub inimesest kõik, mis on seotud isiksusega ning alles jääb teatav arhetüüp või inimese algkuju. Mucha lasi oma ateljees läbi viia katseid ning illustreeris oma tuttava-mõttekaaslase hüpnoositeemalise raamatu "Les Sentiments, la Musique et le Geste" ("Tunded, muusika ja žestid"). Raamatu kaanepilt kujutab hüpnotiseeritud modelli, kes kuuleb marseljeesi.[24]
Plakatikunst oli esimene osa Mucha loomingust, mis kunstnikule laiemat tuntust tõi. Graafika kõrgperiood Mucha elus kestis tinglikult 1895. aastast, mil Mucha sõlmis lepingu Sarah Bernhardtiga, kuni 1902. aastani, mil Mucha avaldas raamatu "Documents décoratifs".[25] Suur osa Mucha graafikast on reklaamplakatid. Reklaamitavad tooted varieeruvad, Mucha joonistas plakateid jalgrattafirmale, pesupulbrile, alkoholile, küpsistele, lisaks ka teatritele.[11] Ühed tuntumad Mucha reklaamplakatid tutvustavad Jobi sigaretipaberit. Plakatil kujutatud naine mõjus tavatult ja ootamatult, kuna suitsetamine oli tollal pigem meestele iseloomulik tegevus.[2]
Mucha kujutab plakatitel enamjaolt naisi, kel on pikad voogavad juuksed, mis keerduvate joontena raamistavad kujutatava. Ornamentselt mõjuvad ka naistel seljas olevad voltidena langevad riided ja kangad, mis on ühtaegu lihtsad ja luksuslikud.[26] Mucha kaunid naised tõmbavad tähelepanu ja kuigi reklaamitavat toodet kujutatakse muuseas ja möödaminnes[11], on toode märgatav ja fookuses[25].
Oluline osa Mucha graafikast on neljaosalised pannood. Need sündisid koostöös Champenois' trükikojaga ning neid trükiti nii postkaartidele kui ka kodus ülesriputamiseks. Motiivid ja kontseptsioon sarnanevad Mucha reklaamplakatite omadega, ent teemad on teistsugused. Pannood kujutavad allegoorilisi naisekujusid, kes sümboliseerivad kas aastaaegu, lilli, kalliskive, tähti või kuid.[27]
Kuigi Mucha on peamiselt tuntud oma juugendliku kujutava kunsti järgi, täitis fotograafia väga suure osa Mucha elust. Tema fotod avastati alles 1960. aastatel. Tuli välja, et Mucha fotograafia on koguselt väga suurejooneline – säilinud on umbes 1500 fotot. Kunstiloolased arvavad, et kaasaegsetega võrreldes oli Mucha fotograafiakogu väga mahukas.[28]
Mucha varaseimad fotod pärinevad juba Müncheni aastatest, arvatavasti laenas ta mõne sõbra fotoaparaati. Pariisi kolinult jätkas Mucha pildistamist ja ostis endale fotoaparaadi. Tol ajal oli modelli pildistamine ja elusa modelli asemel foto kasutamine kunstikoolides üsna levinud ning Mucha võttis selle kombe kiiresti omaks.[29] Komme fotode järgi maalida jäi talle elu lõpuni, nagu võib järeldada faktist, et ta pildistas ka oma viimaste teoste – "Slaavi eeposes" – tarbeks[30].
Mucha Pariisi-aja fotograafia võib jagada kaheks: enne ja parast rue de Val-de-Grâce’ile kolimist. Esimesest perioodist pärinevad mitmed fotod kunstniku ateljeest, modellidest, külalistest ja sõpradest (mh ka Paul Gauguin).[29] Pildistatavad isikud näivad end vabalt tundvat ning fotode meeleolu on lõbus ja muretu[31]. Sel perioodil hakkas Mucha ka autoportreid tegema ning leiutas seadeldise, millega kaugemalt fotoaparaadi katikut avada. Teise perioodi alguseks sai valgusküllasesse ateljeesse kolimine. Mucha hakkas intensiivsemalt fotograafiaga tegelema. Ta pildistas peaaegu iga päev, pidades omamoodi fotopäevikut. Kunstniku fotograafia muutus eksperimentaalsemaks. Mitmes fotosarjas on katsetatud liikumise jäädvustamist, näiteks pildistas Mucha tantsivat modelli või püüdis kujutada taimede liikumist.[32]
Ka "Slaavi eepose" tarbeks tegi Mucha palju fotosid. Hoolimata sellest, et ta pildistas peamiselt selleks, et fotode järgi maalida, on see fotosari vaadeldav eraldi kunstiteosena. Ta kasutas madalaid vaatenurki ja diagonaalset kompositsiooni ning fotodest kumab läbi Mucha empaatia ja kaastunne slaavlaste vastu.[33]
"Slaavi eepos" (tšehhi keeles Slovanská epopej) on arvatavasti Mucha kõige suurejoonelisem maalisari. See koosneb 20 maalist, millel Mucha kujutab nii mütoloogilist kui ka ajaloolist ainest, kasutades slaavlaste lugu ja kannatust. Erinevalt traditsioonilisest ajaloolisest maalist pole Mucha "Slaavi eepos" realistlik ja kirjeldav, vaid fantastiline, võimas ja mütoloogiliste kompositsioonidega.[30]
Mucha enda sõnul sai "Slaavi eepose" inspiratsiooniks tunne, mida temas tekitas Bedřich Smetana sümfooniline poeem "Minu kodumaa". Mucha kuulis teost ühel Ameerika-reisil ning sellest sündiski "Slaavi eepose" idee. Viimase tõuke projekti lõpuleviimiseks andis Tšehhoslovakkia Vabariigi sünd 1918. aastal.[34]
Mucha visiooni järgi peaks "Slaavi eepost" eksponeerima mõnes sakraalses, ajast puutumata jäävas hoones. Lisaks reisimisele luges Mucha eeltööna maalimisele ka slaavlaste ajaloost rääkivat esseistikat.[35]
"Slaavi eepose" maalimisel ei saa jätta mainimata fotode tähtsust. Maalimisperioodi reisidel jäädvustas Mucha fotodele hiljem kujutatavat. Näiteks 1913. aasta reisil Moskvasse tegi Mucha fotosid tänavaist ja linnaelanikest. Need ei mõju tagantjärele vaadates reisimälestustena, vaid pigem näivad visanditena tulevasele suurejoonelisele maalisarjale. Nende ja teiste "Slaavi eeposele" aluseks saavate fotode juures olid eriti olulised modellide emotsioonid ja kehakeel.[36]
![Thumb](#/media/Fail:Coronation_of_Emperor_Dušan,_in_"The_Slavonic_Epic"_(1926).jpg)
Tänapäeval on Mucha teosed eksponeeritud Mucha muuseumis, mis asub Prahas. Muuseumi väljapanek koosneb kuulsamatest plakatitest, vähem tuntud õlimaalidest ja visanditest. Lisaks kunstile loovad atmosfääri ka mõned esemed Mucha ateljeedest.[37]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
