Aleksandr Potebnja

Aleksandr Potebnja (vene keeles Алекса́ндр Афана́сьевич Потебня́, ukraina keeles Олекса́ндр Опана́сович Потебня́; 22. september 1835 Poltaava oblastis Romnõ maakonnas – 11. detsember 1891 Harkovis) oli ukraina keeleteadlane.

Aleksandr Potebnja

1851. aastal astus ta Harkovi ülikooli, kus õppis õigusteaduskonnas, aga järgmisel aastal läks üle ajaloo-keeleteaduskonda. 1856. aastal lõpetas ta ülikooli ja töötas mõnda aega Harkovis gümnaasiumis kirjandusõpetajana. 1861 kaitses ta magistritöö teemal "Mõnest sümbolist slaavi rahvaluules". 1862. aastal ilmus tema peateos "Mõte ja keel". Samal aastal sõitis ta välismaale, pidas loenguid Berliini ülikoolis, külastas slaavi maid ja õppis sanskriti keelt. 1874. aastal kaitses ta doktoriväitekirja vene keele grammatika põhjal ja 1875. aastal sai ta Harkovi ülikooli professoriks. Ühtlasi juhatas ta aastatel 1878–1890 Harkovi Ajaloo-Filoloogiaühingut.

5. detsembril 1875 sai ta Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia vene keele ja kirjanduse osakonna kirjavahetajaliikmeks ning samal aastal pälvis ta Lomonossovi preemia.

Teda on hinnatud kui üht esimest ukraina ja vene suurt lingvisti, samuti kui tänapäevase kirjanduskriitika eelkäijat. Ta oli vene formalistide ja Lev Võgotski tähtis eelkäija.

Tema teoreetilistes vaadetes on nähtud sarnasust Benedetto Croce, Leo Spitzeri ja Charles S. Peirce'i lähenemistega.^[1]

Viited

1. John Fizer 1988. Alexander A. Potebnja's psycholinguistic theory of literature: a metacritical inquiry. Harvard University Press.

Kirjandus

• Savvati Smirnov, "Aleksandr Potebnja 150" – Keel ja Kirjandus 1985, nr 9, lk 562–564