Aleksandr Jegorov

Aleksandr Jegorov (vene keeles Александр Ильич Егоров; 25. oktoober (vkj 13. oktoober) 1883 Buzuluk, Samara kubermang, Venemaa Keisririik – 22. veebruar 1939 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).

NSV Liidu esimesed viis marssalit (vasakult paremale): istuvad Tuhhatševski, Vorošilov ja Jegorov, seisavad Budjonnõi ja Blücher.

Ta astus 1901 vabatahtlikuna 4. Niasviži grenaderipolku. 1902 astus ta Kaasani junkrute jalaväekooli ja sai kohe allohvitseri auastme. 5. mail (vkj. 22. aprillil) 1905, seoses kooli lõpetamisega sai ta alamporutšikuks. 10. novembril 1908 sai ta porutšikuks, 22. novembril (vkj. 15. novembril) staabikapteniks, 12. juunil (vkj. 30. mail) 1916 kapteniks, 10. detsembril (vkj. 27. novembril) 1916 alampolkovnikuks ja 22. novembril (vkj. 9. novembril) 1917 polkovnikuks. Ajutise valitsuse bürokraatia tõttu ülendati ta polkovnikuks valitsuse korraldusega, mis oli alla kirjutatud pool kuud pärast Oktoobrirevolutsiooni, millega see valitsus kukutati.

Oma autobiograafia järgi hakkas ta 1904 toetama esseere ja astus 1909 nende erakonna liikmeks. Esseeriks jäi ta kuni Oktoobrirevolutsioonini. Kuid jaanuaris 1918 liitus ta juba Punaarmeega.

26. septembrist 1935 kuni 11. maini 1937 oli ta Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Kindralstaabi ülem.

Veebruaris 1937 külastas Eestit, arreteeriti 27. märtsil 1938 ja hukati. Rehabiliteeriti 1956. aastal.

Kirjandus

• Marssal Jegorov saabus Tallinna. Uus Eesti, 23. veebruar 1937, nr. 54, lk. 2.

Välislingid

• Nõukogude Vene marssal Jegorovi vastuvõtt Balti jaamas