Akadeemilise kunsti ehk akademismi all mõistetakse klassikalistes kunstiakadeemiates õpetatavaid ja viljeldavaid kunstistiile. Mõiste tekkeks andis põhjuse Prantsuse kunstiakadeemias 17. sajandil loodud üksikasjalik normisüsteem, mis toetus antiik- ja renessansskunstnike (nt Raffael, Michelangelo) loodud eeskujudele.
Selles õpetuses rõhutati joonistust ja värvil oli teisejärguline tähtsus. Kohustuslikeks teemadeks olid allegoorsed, antiikmütoloogial ja Piiblil põhinevad teemad. Reeglite järgimist jälgiti täpselt, korraldades katseid ja võistlusi.
Tänapäeval on mõiste "akadeemiline kunst" saanud teise tähenduse, märkides kohandumist, mugandumist valitseva jäiga ja konservatiivse ettekirjutusi järgiva kunstikäsitlusega (akadeemiline klassitsism). Osa vaatlejaist ja kunstiteadlastest peab tänapäevast akadeemilist kunsti mandunud kunstistiiliks.
Esimese kunstikooli Accademia del Disegnon asutas Firenzes 1562. aastal Giorgio Vasari. Euroopa kunstiakadeemiates, eriti Prantsuse kaunite kunstide akadeemias soositi 17. sajandist pärit olevat traditsiooni, mille järgi antiikaja Kreeka ja Rooma klassikalisest kunstist sai mall kõigele kunsti tegemisele. Akadeemiad olid kunstielu ülimuslikud autoriteedid nii rakendusliku kunstikoolituse kui ka kunstiteooria alal. Akadeemiad püüdsid määratleda klassikalise kunsti standardiks. 19. sajandil sai Prantsuse kaunite kunstide akadeemiast Euroopa olulisemaid kunstikoole ning selle iga-aastastele salonginäitustele (Salon de Paris) viidi kunsti hindamiseks ning salonginäitused samuti autasustasid kunstnikke.
Varasemateks akadeemilise stiili esindajaks maalikunstis võib pidada Sir Joshua Reynoldsi või Jean Auguste Dominique Ingres'd. Samuti selliseid kunstnikke, nagu Jean-Léon Gérôme (1824–1904), William-Adolphe Bouguereau (1825–1905), Jules Joseph Lefebvre (1836–1911), Lawrence Alma-Tadema (1836–1912), Albert Edelfelt (1854–1905) või Hans Makartit (1840–1884) on seostatud kõnealuse kunstisuunaga.
_-_Return_of_Spring_(1886).jpg)
_-_Homer_and_his_Guide_(1874).jpg)
