From Wikipedia, the free encyclopedia
Suurajukoor ehk ajukoor (ladina keeles cortex cerebri) on neuronitest ja neurogliiarakkudest koosnev 1–5 mm paksune hallaine kiht suuraju poolkerade pinnal.[1]
Suurajukoor on üks keerulisemaid ajuosasid, sisaldades väga palju närvirakke (ligikaudu 10–14 miljardit), mis paiknevad kuues kihis.[2]
Näriliste ning teiste väiksemate imetajate ajukoor on sile, kuid suuremate imetajate (näiteks inimese) suuraju pind on liigendunud vagude varal sagarateks ja käärudeks.[3] Need võimaldavad pinda suurendada, mahutades seega rohkem närvirakke ning soodustades verevarustust. Liigendatuse tõttu on koore pindala suhteliselt suur – ligikaudu 1500–2200 cm².[1] Ehk siis teisendatuna 0,15–0,22 m². Ajukoor moodustab suuraju kaalust umbes kolmandiku. Suurajukoor on kõige hilisema arenguga osa kesknärvisüsteemist. Sellega on seotud mõtlemine, meeleelundite talitlus, aistingute ja tajude teke, õppimine ning täpsete tahtlike liigutuste sooritamine.[4]
Suurajukoor koosneb peamiselt hallaine kihist. Hallaine kihi all paikneb valgeaine. Koore pinnal on mitmeid vagusid ja käärusid. Suuremad vaod jagavad suuraju poolkerade selgmise-külgmise pinna neljaks sagaraks: otsmiku-, kiiru-, oimu- ja kuklasagaraks.[5]
Närvirakud asetsevad fülogeneetiliselt vanades peaajuosades tihkelt koos, kuid suuraju koores asetsevad nad kihiti, mis võimaldab efektiivsemat talitlust.[10] Närvirakkude kuus kihti erinevad üksteisest rakulise koostise ja rakkude tiheduse poolest.[11] Kihid märgitakse enamasti Rooma numbritega I, II, III, IV, V ja VI, kus I on välimine ning VI sisemine kiht.[12]
Kuju ja jätkete kuju poolest jaotatakse rakke pika- ja lühineuriidilisteks rakkudeks. Pikaneuriidilised närvirakud on suured ja püramiidja kujuga. Viiendas ja kuuendas kihis on need peamisteks närvirakkudeks. Lühineuriidilised närvirakud on väikesed ämbliku- ja tähekujulised rakud. Neid leidub suuraju koore kõikides kihtides, kõige enam teises ja kolmandas kihis. Lühineuriidilised rakud võtavad vastu erutusi ja levitavad neid koore kaugematesse piirkondadesse.[10]
Esinevad järgmised närvirakkude kihid:
I. Molekulaarkiht (lamina molecularis), kus paiknevad vaid üksikud närvirakud.
II. Välimine granulaarkiht (lamina granularis externa) on tihedalt pakitud arvukate püramiid- ja sõmerrakkudega.
III. Välimine püramidaalkiht (lamina pyramidalis externa) koosneb keskmise suurusega püramiidrakkudest ning täht- ja sõmerrakkudest.
IV. Sisemine granulaarkiht (lamina granularis interna) sisaldab väikeseid sõmerrakke.
V. Sisemine püramidaalkiht (lamina pyramidalis interna s. ganglionaris) sisaldab suuri püramiidrakke.
VI. Multiformne kiht (lamina multiformis), mis jaotub kaheks alakihiks:
Suuraju koore viimane kiht läheb üle valgeaineks, kus paikneb rohkelt müeliniseerumata ja müeliniseerunud rakke ning gliiarakke. Närvirakkude vahel eristatakse kiude: radiaal-, interradiaal-, supraradiaal- ja tangentsiaalkiude.[11]
Suurajukoores eristatakse projektsiooni- ja assotsiatsioonivälju. Projektsiooniväljad võivad olla kas sensoorsed või motoorsed.
Motoorsed väljad on koondunud peamiselt otsmikusagara pretsentraalkääru- ning paratsentraalsagariku piirkondadesse. Alumiste kehaosade (alajäsemete) tahteliste liigutuste alad asuvad pretsentraalkääru ülemistes osades ning ülemiste kehaosade (näo, kaela, ülajäsemete) motoorsed alad paiknevad pretsentraalkääru alumistes osades. Päraku ja kusiti tahtelise sulgemise väljad paiknevad paratsentraalsagarikus. Otsmikusagaras asuvad veel mälumislihaste, neelu, keele ja kõri tahteliste liigutuste väljad. Nimetatud motoorsetest piirkondadest saavad alguse tahtelise liigutuste sooritamiseks püramidaalteed. Püramidaalteed ristuvad piklikaju tasandil, mille tõttu juhib ühe poolkera tegevus vastaskehapoole motoorikat.
Sekundaarsed motoorsed väljad on vajalikud üksikute liigutuste mälupiltide talletamiseks. Sellisteks keskusteks on näiteks keskses otsmikukäärus paiknev motoorne kirjutamisväli ning alumises otsmikukäärus asuv kõneväli. Kui motoorne kirjutamisväli kahjustub, ei saa inimene teha kirjutamisliigutusi. Motoorse kõnevälja häire korral ei saa inimene rääkida, kuigi selleks vajalikud lihased on terved.[1]
Sensoorsed väljad võtavad vastu ning töötlevad meeleelunditelt saabuvat informatsiooni. Ajukoore sensoorsed väljad asuvad eelkõige posttsentraalkäärus ja paratsentraalsagarikus. Seal paiknevad temperatuuri-, kompimis-, valu- ning lihase- ja liigesetundlikkuse piirkonnad.
Alajäsemete sensoorsed väljad on kääru kõige kõrgemas ning ülajäsemete sensoorsed väljad kõige madalamas osas. Kui nimetatud sensoorsed piirkonnad on vigastastatud, ei tunne inimene kompimisel esemeid ära. Nägemispiirkond asub kuklasagara piirkonnas ja selle vigastamise korral kaotab inimene nägemise. Nägemispiirkonna lähedal paikneva nägemismälu vigastamise korral näeb inimene esemeid, kuid ei tunne neid ära.
Kui vigastatud on alumises kiirusagarikus paiknev lugemiskeskus, on inimene võimeline nägema numbreid ja tähti, kuid ei saa aru nende tähendusest. Ülemise oimukääru keskosas paikneb kuulmiskeskus, mille taga on akustiline kõnekeskus. Selle vigastamise korral kuuldakse sõnu, kuid ei mõisteta nende tähendust.[1]
Ülejäänud suuraju poolkerade koore piirkondades asuvad assotsiatsioonipiirkonnad. Sinna jõuab informatsioon kas projektsiooniväljadelt või otse talamuselt. Assotsiatsioonipiirkonnad moodustavad inimesel kuni poole ajukoore pinnast.[4] Neist kõige tähtsam ala paikneb otsmikusagaras. Seal toimub tahte kujundamine ning informatsiooni talletamine.
Assotsiatsioonipiirkonna vigastamise korral aeglustub inimese käitumine, kaob huvi erinevate tegevuste ja ümbruse vastu ning mõtlemisvõime. Oimu- ja kuklasagara assotsiatsioonipiirkonnad on seotud rääkimisega ning oma keha asendi tajumisega ruumis. Kiirusagara vastavates piirkondades ühendatakse kõikidest retseptorrakkudest saadav informatsioon ning edastatakse see otsmikusagarale.[1]
Projektsiooniteed on olulised, sest nende kaudu toimub ühendus suurajukoore ja madalamal asuvate ajuosade vahel. Projektsiooniteed jaotuvad kaheks: alanevad ja ülenevad teed.
Mitmed neuropsühholoogilised häired on tingitud ajukoore kahjustusest.
Madude suurajukoor on 0,5–1,0 mm paksune ja koosneb 3 närvirakkude kihist:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.