From Wikipedia, the free encyclopedia
Ahhaia ehk Morea vürstiriik oli riik Peloponnesose poolsaarel, mis rajati Bütsantsi keisririigi asemele pärast Konstantinoopoli vallutamist 1204. aastal. Ahhaia oli Thessaloníki kuningriigi vasallriik aastani 1224, mil Epeirose despoot vallutas Thessaloníki ning Ahhaiast sai Kreekas domineeriv jõud.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) |
|
Ahhaia vürstiriik 1205–1432 | |||||||||||
 Ahhaia vürstiriigi vapp
| |||||||||||
 Ahhaia vürstiriik 1278. aastal (kaardil kollasega) | |||||||||||
| Valitsusvorm | feodaalne monarhia | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn |
Andravída (1205–1249) Mystrás (1249–1261) | ||||||||||
| Religioon |
Rooma-katoliku Kreeka õigeusk | ||||||||||
| |||||||||||
| Riigikeeled | prantsuse | ||||||||||
| Peamised keeled | kreeka | ||||||||||
| |||||||||||
Ahhaia vürstiriigi rajasid 1205. aastal Guillaume de Champlitte ja Godefroi I de Villehardouin, kes vallutasid Thessaloníki kuninga Bonifacio del Monferrato nimel Peloponnesose poolsaare. Väega, milles polnud rohkem kui 100 rüütlit ja 500 jalaväelast, vallutati Ahhaia ja Elis, ning pärast kreeklaste alistamist Kundurose oliivisalu lahingus suutsid veel vastupanu osutada mõned üksikud kindlused. Araklovoni kindlus Elises, mille kaitsmist juhatas Doxapatres Boutsaras, alistus alles 1213. Ka Argos, Návplio ja Kórinthos langesid 1213. aastaks ristisõdijate kätte ning neist moodustati Argose ja Návplio isandkond. Vaid Monemvasiá suutis 1249. aastani vastu pidada[1].
Esimeseks Ahhaia vürstiks sai Guillaume de Champlitte, kuid too suri teekonnal 1209. aastal, kui oli sõitnud Prantsusmaale oma pärandust vastu võtma.[2] Enda äraoleku ajaks ja pärijaks oli Guillaume määranud oma vennapoja Hugues'i, kes peatselt suri[2]. 1209. aasta mais toimunud Ladina keisririigi seisuste kogunemisel esines Ahhaia valitsejana juba Godefroi de Villehardouin, kelle keiser Henri keisririigi senešalliks tegi[2]. Siiski kulus veel veidi aega, enne kui Godefroi sai Guillaume'i järglasena Ahhaia vürstitiitlit kasutama hakata[2].
1204. aastal toimunud Bütsantsi jaotamisel (Partitio terrarum imperii Romaniae) lepiti kokku, et Veneetsia saab lõviosa Moreast, välja arvatud Kórinthia ja Argolise. Veneetslastel aga ei õnnestunud oma arvukate konfliktide kõrvalt neile ettenähtud territooriumi hõivata (välja arvatud Methóni ja Koróni kindlused) ja Godefroi vallutas need alad ise. 1209. aasta juunis sõlmisid veneetslased ja Godefroi Sapienza lepingu, millega viimane nõustus olema neil aladel vabariigi vasall. Lisaks lepiti hulgas muudes tingimustes, mis andsid Veneetsiale majandusvabadusi Moreas ning Villehardouinile ja tema suguvõsale hüvesid Veneetsias. Tänu neile kokkulepetele asusid Veneetslased toetama Godefroi saamist vürstiks, mida seni oli ohustanud Guillaume de Champlitte'i õigusjärgse pärija Roberti olemasolu.[2]
Godefroi I surma järel 1228. aastal sai vürstiks tema poeg Godefroi II, kes valitses oma surmani 1246. aastal. Aastail 1220–1223 lasi ta kirikult konfiskeeritud läänidelt saadud tulude eest rajada võimsa Chlemoutsi linnuse[1], mida ta kasutas oma peamise residentsina[3]. Säärase teguviisi pärast läks ta tülli katoliikliku kirikuga ja oli mõnda aega kirikuvande all[3]. Kui Nikaia keiser Ioannes III Doukas piiras 1236. aastal Konstantinoopolit, läks Godefroi 100 rüütli, 800 vibuküti ja 6 laevaga Ladina keisririigile appi.
Godefroi poja Guillaume II valitsusajal jõudis vürstiriik oma kõrgajani. Guillaume oli poeet ja trubaduur ning tema ajal löödi Glarentzas münte. 1249. aastal kolis ta Ahhaia pealinna muistse Sparta lähedale rajatud Mystrásisse[1]. 1255. aastal sekkus ta Euboia pärilussõtta ja 1259. aastal sõlmis Epeirose despoodi Michael II-ga liidu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologose vastu. Michael II aga reetis Guillaume'i ja asus keisri poolele ning Guillaume langes Pelagonia lahingus vangi[1]. Michael VIII vallutas 1261. aastal Konstantinopooli ja 1262. aastal vabastas ta Guillaume'i, saades vastutasuks Mystrási ja suure osa Lakoonias, millest kujunes tulevase Morea despootkonna tuumikala. Lisaks pidi Guillaume keisrile truudusvande andma.
Peagi pärast vabanemist murdis Guillaume oma truudusvannet ja asus otsima liitlasi Lääne-Euroopa valitsejate hulgast. Saanud teada Guillaume'i tegevusest, saatis Michael VIII sõjaväe oma poolvenna Konstantinose juhtimisel Guillaume'i vastu, kuid keisri sõjakäik ebaõnnestus. Bütsantsi väed said lüüa 1263. aastal Prinitza lahingus ja pärast Konstantinose lahkumist Konstantinoopolisse ka Makryplagi lahingus 1264. aastal.[4]
Hoolimata võitudest oli sõda keisririigiga nõudnud oma osa Ahhaia ressurssidest ning Bütsants jäi endiselt endast ohtu kujutama. Ettepanek panna Guillaume'i vanim tütar Isabelle Michael VIII poja Andronikosega kohtas Ahhaia aadli seas tugevat vastuseisu, kuna ei soovitud Bütsantsi võimu alla sattuda. Guillaume ja tema süserään Badouin II, kes oli Konstantinoopolist ilma jäänud, lootsid Sitsiilia kuninga Manfredi toetusele, kes oli abistanud oma vägedega Guillaume'i ka Pelagonia lahingus. Manfredi aga langes paavsti sanktsioonide alla ning hukkus 1266. aastal, kui Anjou krahv Charles tema kuningriigi vallutas. Guillaume ja Baduouin sõlmisid Charlesiga 1267. aastal Viterbo lepingu, millega Charles sai Baudouinilt süserääniõiguse vürstiriigi üle ning Guillaume'ilt vürstiriigi enda. Vastutasuks lubas Charles toetada neid sõjaliselt ja rahaliselt; Guillaume sai vürstiriigi jätta endale oma eluajaks ning see pidi päranduma tema tütrele Isabelle'ile, kes pidi abielluma ühega Charlesi poegadest[5].
Nende tingimuste järgi kadus Ahhaia side Ladina keisririigiga ning temast sai hoopis Sitsiilia vasallriik. Guillaume viis Ahhaia väed sõtta Konradini vastu, kes oli tunginud Sitsiilia kuningriiki ning osales Tagliacozzo lahingus (1268). Samuti tõi ta 1271. aastal Itaaliasse oma tütre Isabelle'i, et ta saaks abielluda Charlesi poja Philippe'iga[6]. Ka Charles täitis oma lubadust ning tema sõjalise toetuse najal suutis Guillaume Bütsantsile vastu seista. Tema valitsusaja viimased aastad olid võrdlemisi rahulikud[7].
Guillaume'i surm 1278. aastal pani aga aluse tulevastele pärilusvaidlustele. Asjade plaanitud käigu juures oleks Ahhaia läinud Anjou dünastia nooremale harule, kuid kuna Philippe oli 1278. aastal surnud, läks Viterbo lepingu kohaselt vürstiriik Charlesile. Ta juhtis vürstiriiki ametnike abil ega käinud ise iialgi Ahhaias[8].
1281. aastal sõlmitud Orvieto lepinguga võttis Charles endale kohustuse taastada Ladina keisririik, kuid Sitsiilia vespri sõda ning võitlus Aragóniga muutsid plaani võimatuks ja võtsid endale kogu Charlesi tähelepanu tema elu lõpuni.[9]
Tema poeg Charles II tuli isa järel võimule nii Ahhaia kui ka Sitsiilia (mis oli nüüd kahanenud Napoli kuningriigiks) troonil, kuid viibis vangistuses Aragóni käes. Sel perioodil valitsesid Ahhaiat Morea aadlike hulgast valitud ametnikud. Peagi pärast Charlesi vabanemist ja kroonimist 1289. aastal andis ta Ahhaia Isabelle de Villehardouinile, kes oli abiellunud Hainaut' Florentiga. Ta säilitas siiski süseräniteedi Ahhaia üle ning Isabelle ega tema pärijaist tütred ei võinud ilma kuninga nõusolekuta abielluda.[9]
1293. aastal okupeerisid Taygetose slaavlased Kalamáta.[1]
14. sajandi algul puhkesid Ahhaias vürstiriigis tülid troonipäriluse üle. Charles II oli Ahhaia vürstiriigi andnud lääniks Guillaume II tütrele Isabelle'ile, kuid Charles asendas ta 1307. aastal oma poja Philippe'iga, kes 1313. aastal Ahhaia siiski Isabelle'i pärijannale Hainaut' Mathilde'ile andis. 1307. aastal aga nõudis lääni endale Guillaume II de Villehardouini noorem tütar Marguerite de Villehardouin. 1313. aastal tegi ta seda jälle ja taas lõppes see edutult, misjärel Marguerite õigused oma tütrele Isabelle de Sabranile loovutas, kes oli abielus Ferran de Mallorcaga. Fernando ja Isabelle'i poeg Jaume kuulutati 1315. aastal Ahhaia vürstiks ja Ferran tema regendiks. Ferran vallutas vürstiriigi aastail 1315–1316, kuid sai Burgundia Louis' ja Ahhaia parunite väelt Manolada lahingus lüüa ning hukati 1316. aastal[1]. 1316. aastal Burgundia Louis suri ning Napoli kuningas Robert andis Ahhaia oma vennale Jeanile (hilisem Durazzo hertsog), kellega Mathilde hirmust vangisattumise ees ka abiellus.
Alates 1331. aastast asusid feodaalisandad tunnistama Mallorca kuningaks saanud Jaume õigust Ahhaia troonile ning 1333 oli toetus üleüldine. Sellal loovutas Jean Ahhaia oma naiseõele Catherine de Valois'le, kes oli abielus Taranto Philippe'iga, kuni Catherine'i surmani 1346. aastal valitses Ahhaiat tema kasupoeg Robert. Seejärel nõudis Ahhaia endale Philippe'i ja Catherine'i poeg Philippe II. 1349. aastal suri Jaume ning õiguse Ahhaiale päris tema poeg Jaume IV.
1373. aastal suri Philippe II ning enamik Ahhaia paruneid tunnustas oma valitsejana Philippi nõbu, lääniemandat ja kunagist vennanaist, Napoli kuningannat Jeanne'i[10]. Jeanne'i kolmas abikaasa oli trooninõudleja Jaume IV, kes pärandas oma trooninõude Jeanne'ile. 1377. aastal rentis Jeanne, kes oli hõivatud keeruka poliitilise olukorraga Itaalias, Ahhaia viieks aastaks Hospitaliitide ordule, hinnaga 4000 tukatit aastas[10]. Eelmise valitseja Philippe'i sugulased polnud sellega rahul ja upitasid uueks kandidaadiks Philippe'i nõo Jacques de Baux'[10]. Jeanne vangistati 1381. aastal ning Konstantinoopoli Ladina keisririigi titulaarkeiser Jacques de Baux kasutas võimalust ning haaras Ahhaia endale. 1383. aastal hõivas Napoli kuningas Carlo III Ahhaia ning ajas Jacques de Baux' minema. Charles, kes oli Durazzo Jeani pojapoeg, oli tõusnud Jeanne'i järel Napoli troonile ning lasknud oma eelkäija mõrvata.
1386. aastal suri Carlo III ning ükski troonipretendentidest polnud piisavalt tugev, et end kehtestada. 1396. aastal kuulutas paavst Urbanus VI heakskiidul end uueks vürstiks Hospitaliitide ordu palgatud Navarra kompanii sõjapealik Pedro de San Superano. Paavst pidas end vürstiriigi omanikuks, kuna Jacques de Baux pärijad olid loovutanud oma õigused paavstile.
1404. aastal nimetas Napoli kuningas Ladislao I Ahhaia vürstiks Centurione II Zaccaria, kes oli Arkaadia isand. Centurione valdas riiki 1430. aastani, mil Palaiologoste dünastiast Morea despoodid Konstantinos ja Thomas Palaiologos hõivasid vürstiriigi tuumiku[11]. Centurione andis oma tütre ja pärijanna Caterina naiseks Thomas Palaiologosele ning tõmbus oma esivanemate Messeenia linnusesse. Tema surma järel 1432. aastal langes seegi Palaiologoste Bütsantsile.
Küllaltki väike Ahhaia vürstiriik (hõlmas vaid Peloponnesose poolsaare), oli üsna jõukas, eksportides veini, rosinaid, vaha, mett, õli ja siidi. Vürstiriik piirnes põhjas Epeirose despootkonna ja Ateena hertsogkonnaga, ning merelt ümbritsesid Veneetsia valdused Egeuse mere saartel. Veneetsiale kuulusid ka Methóni ja Koróni kindlus Peloponnesosel.
Pärast Guillaume de Champlitte'i lahkumist lõi Godefroi I komisjoni, kuhu kuulus kaks katoliku piiskoppi, viis lipuhärrat ja viis kreeka suurnikku ning mida ta ise juhatas, et hinnata vürstiriigi maavaldused ja jagada need lääne kombe järgi läänideks. Komisjoni töö käigus valminud registrit esitleti seisute kogunemisel Andravida vürstiresidentsis ja selle järgi jagati vürstiriik 12 parunkonnaks, millest enamik rajati vastrajatud linnuste ümber[12]. 12 parunile lisandus seitse piiskoppi, kes allusid katoliiklikule Pátra peapiiskopile. Kõik vaimulikud isandad said lääne ilmalikes parunkondades. Peapiiskop sai kaheksa, iga piiskop neli ja iga rüütliordu (Templiordu, Hospitaliitide ordu ja Saksa ordu) samuti neli maavaldust. Vürstiriigi 12 ilmalikku parunkonda olid[12] järgmised:
Peagi pärast 1260. aastat asutati kolmeteistkümnes, Arkaadia parunkond, millest sai Villehardouinide eralään. Kui Kalamáta (ja hiljem Arkaadia) parunkond kõrvale jätta, koosnes vürsti domeen Elisest, kus asusid pealinn Andravída, sadamalinn Glarentza ja Chlemoutsi linnus, Kórinthiast, mille peamine keskus oli Akrokórinthos ja suurem osa Messeeniast ning Lakooniast, mis asusid viljaka Eurotase oru ümber. Kui 1240. aastate lõpus hõivati Tsakonia ja teised kaguosa mägised alad, läksid ka need vürsti domeeni hulka.
Kaksteist parunit omandasid märkimisväärse võimu ning privileegid ja vürst ei olnud nende ülemvalitseja, vaid "esimene võrdsete hulgas". Parunitel oli õigus rajada linnuseid ilma vürsti nõusolekuta, samuti oli neil kaelakohtuõigus. Kuna Ahhaias ei võetud kasutusele Saali õigust, võisid lääne pärida ka naised. Kõrged vaimulikud ja ilmalikud isandad moodustasid Ülemkohtu (prantsuse la Haute Court), mida juhatas vürst ja, mis toimis vürsti nõukoguna ning mõistis õigust feodaalõiguse alusel[13]. Mainitud on ka Alamkohut (prantsuse la Court de la Borgesie), mis vaagis alamate seisuste kohtuasju.[13]
Teisalt pidid kõik vasallid teenima vürsti neli kuud aastas välivägedes ning neli kuud garnisoniteenistuses[12]. Erru sai minna 60-aastaselt[12], kuid vaid juhul, kui suudeti enda asemele välja käia asendaja[13]. Selline süsteem tagas vürstiriikide vägede alalise võitlusvõime ning Ahhaia rüütlitel oli kõrge maine nii Levandis kui ka Lääne-Euroopas.
13. sajandi teisel poolel aga hakkas vürstiriigi ülesehitus muutuma ning selle põhjusteks saab pidada Mystrási piirkonna kaotust Bütsantsile, algsete suguvõsade hääbumist ning Ahhaia mõju levimist Frankokraatlikus Kreekas. Kui 1330. aastatel kodifitseeriti vürstiriigi seadused, niinimetatud Rooma assiisid, olid Ahhaia vürsti vasallideks Ateena hertsog, Naxose hertsog, Negroponte triarhid, Bodonitsa markkrahv, Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahv, Pátra, Matagrifoni ja Kalávryta parunid ning vürstiriigi marssal.[12]
Vürstiriigi tähtsamaist võimukandjaist koosnenud nõukogu omas vürstiriigis suurt mõju ja selle otsused olid vürstile siduvad. Ahhaia vürstiriigi kõrgemateks ametnikeks olid kantsler, marssal, konnetaabel, varahoidja, protovestiarios, kes vastutas vürsti isikliku varakambri eest, ja pourveur des chastiaux, kes vastutas linnuste varustamise eest.
Vürstiriigis kehtis ainulaadne seadustekogu (Rooma assisiisid), mis ühendas Bütsantsi ja prantsuse õigusloome aspekte ja, mis kujunes aluseks teistegi ristisõdijate riikide seadustele. Mitmed Bütsantsi tiitlid, nagu logothetes ja protovestiarios jäid kasutusse, kuid nende sisu muudeti sobivaks Lääne feodalismi põhimõtetega. Ka Bütsantsi pronoia-süsteem kohandati lääneliku feodaalsüsteemi järgi ümber[14]. Talupojad (paroikoi) jäid oma maavalduse omanikeks, kuid nüüd tuli hakata oma prantsuse isandaile tasuma makse ja täitma väeteenistuse kohustust.
Lisaks mainitud väeteenistuse kohusele vürsti teenistuses ei võinud Ahhaia vürstiriigi läänimehed ilma vürsti loata riigist lahkuda. Isegi loa olemasolul tuli kahe aasta jooksul naasta, kuna riik oleks muidu valdused konfiskeerinud.
Mallorca infant Ferran asus 1313. aastal nõudma oma naise Isabelle de Sabrani nimel Ahhaia trooni. Isabelle oli Marguerite de Villehardouini tütar, Isabelle de Villehardouini õetütar ning vürst Guillaume II de Villehardouini tütretütar. Trooninõue pärandus Ferrani ja Isabelle'i pojale Jaumele ja hiljem tema pojale Jaumele. Jaume IV pärandas oma tiitli oma abikaasale Napoli Jeanne'ile, kes juba oli Ahhaia vürstinna.
Piemonte Philippe oli Ahhaiat valitsenud ainult oma abielu tõttu Isabelle de Villehardouiniga, kuid tema poeg teisest abielust Jacques pidas end Ahhaia õigusjärgseks pärijaks. Nõue Ahhaiale läks järgmööda tema poegade Philippe'i, Amédée ja Louis' kätte. Kuna ühelgi neist polnud poegi, hääbus nõue koos Louis' surmaga.
Centurione II Zaccaria pärandas oma valdused oma väimehele, Morea despoodile Thomas Palaiologosele. Thomase poeg Andreas Palaiologos omakorda pärandas oma tiitlid Aragóni krooni valduste kuningale Fernando II-le. Centurione II vallaspoeg Giovanni Asano Zaccaria kuulutas end Morea ülestõusu ajal (1453–1454) Ahhaia vürstiks.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
