From Wikipedia, the free encyclopedia
Aabits ehk aabitsaraamat on õpik, mille järgi õpitakse lugema. Seda kasutavad koolieelikud või kooliõpilased.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Aabitsaks nimetatakse ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna algteadmisi või neid käsitlevat raamatut.
Eesti keelde tuleb sõna aabits ladina tähestiku esimestest tähtedest A, B ja C. Sõna "abbits" tarvitati eesti keeles esimest korda 1818. aastal.
Aabitsas on sageli iga tähe kohta eraldi lehekülg.
Et aabitsad on tavaliselt mõeldud lastele, sisaldavad nad tänapäeval ohtralt illustratsioone. Vanades aabitsateski kasutati illustratsioone (algul puu- ja vaselõikeid, hiljem litograafiaid).
Aabitsate trükkimiseks on kasutatud erinevaid tehnikaid, levinuim on olnud üksiklehttrükiste tegemine.
Varasemad aabitsad sisaldasid materjali ka muu hariduse omandamiseks. Et lugemaõppimise eesmärk oli protestantlikes maades eriti piibli lugemise võimaldamine, sisaldas aabitsa tekst tavaliselt põhiliselt piibli kirjakohti.
Aabitsa koostisosad võivad olla väga mitmesugused <Müürsepp 1998>:
= tähestik
= tähed mingis muus järjekorras kui tähestik - näiteks esinemissageduse järgi
= tähtede meeldejätmist hõlbustavad harjutussõnad
= pildid, kus tähekuju võrreldakse lapsele tuttava asjaga - kamm, hobuseraud
= tähe kuju on moodustatud tikkudest, inimfiguuridest vm
= häälikuõpetus: pildid, mis selgitavad tähele vastava hääliku ja häälitsuse AA! OO! tähendust - fonomiimiline ehk elamusmeetod
= häälikuõpetus: sõnad, mida esitatakse õpitava hääliku eristamiseks - kas häälik on sõna alguses, lõpus või sees
= häälikuõpetus: sõna häälikulise koostise kujutamine skeemi ja tingmärkide abil (nt noobid)
= kõnearenduspildid ja pildisarjad, mille järgi jutustada
= pildirühmad sõnavara omandamiseks
= normaalsõna meetodile omane pildi ja sõna ühendus: õpingute teljeks on paarkümmend võimalikult lihtsat ja tuttavat sõna, nagu NUI ja HANI, millest igaühe kohta on täpne ja selge pilt ning asja tutvustav lühilugu, õpitud sõnast lahutatakse vaatlusalune häälik, millele vastavat tähte õpitakse kohe ka kirjutama
= taju ja mõtlemist arendavad ülesanded, - nt pildiread, kus tuleb leida liigne või siis rühmitada kujutisi ja sõnu
= harjutuslaused - tihti vanasõnad ja mõistatused
= riimid, sõnamängulised salmid
= abecedarius - tähestiku meeldejätmiseks loodud tekst, kus sõnade algustähed järgivad alfabeeti
= jutud - folkloorsed tekstid, didaktilised lood, ühe pere või seltskonna elu ümber koonduvad jutud nagu Mõmmi, Anna ja Aadama, Jaagupi jms lood, kirjutatud spetsiaalselt selle õpperaamatu jaoks; kirjandusklassika (katked), populaarteadusliku taotlusega lühilood
= keeleõpetuslikud harjutused: lause moodustamine, sõnade võrdlemine
= erinevate kirjašriftide lugemise harjutused
= igapäevaelu tarvidusi esindavad tekstid: palve, kümme käsku, postkaart, kiri, liiklusmärk
= kalendrielemendid
Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul. Kaudsete andmete põhjal on teada, et esimene neist ilmus aastal 1575, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Sama autori 1694. aastal välja antud põhjaeestikeelne aabits on 2017. a juuli seisuga Tartu uues Eesti Rahva Muuseumis (ERM-is). Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja 18. sajandi algusest. Nende hulgast on teada viis eksemplari, millest kaks asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus, kaks Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus ja üks Riias erakogus. Vanim Eestis säilinud aabits on trükitud 1777. aastal Tallinnas.
Esimene koostaja nime ja tiitellehega aabits on 1795. aastal Otto Wilhelm Masingu avaldatud "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema öppida". Esmakordselt sisaldas raamat ka juhendit, kuidas lugemist õpetada. Hilisemas, 1823. aastal ilmunud "Täielises ABD-Ramatus" on Masing esimest korda aabitsasse lisanud õ-tähe. Esimene aabits, mille pealkirjas sisaldub sõna "aabits", oli Carl Gottlieb Reinthali "Tarto maa-keele Abits", mis ilmus aastal 1845. See on ühtlasi ka esimene aabits, mis kasutab uut kirjaviisi ning on varasemates raamatutes viimasel lehel paiknenud kuke pildi toonud tiitellehele.
Aastatel 1575–1850 ilmus 47 erinevat eestikeelset aabitsat.
Oluliseks tuleb pidada 1867. aastal Carl Robert Jakobsoni koostatud aabitsat "Uus aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida", mis võttis kasutusele moodsama häälikumeetodi ehk nn heliveerimise. 1880. aastatel ilmusid ka Lõuna-Eesti murrete aabitsad. 19. sajandi lõpul hoogustus aabitsate avaldamine oluliselt.
Eesti aabitsaid on loetletud eestikeelsete aabitsate loendis.
Rootsis on põlvkondade jooksul kasutatud Lennart Hellsingi aabitsat, kus iga tähe juures on värsid.
Esimene soomekeelne aabits ja ühtlasi üldse esimene soomekeelne raamat oli Mikael Agricola koostatud 1538. aastal trükist ilmunud 24-leheküljeline "ABC-kiria", mis sisaldas ka katekismust.
Taani tuntumate aabitsate seas on "Ole Bole ABC" ja "Søren og Mette".
Aabits võeti Venemaal kasutusele 16. sajandil. Esimene teadaolev vene aabits oli trükitud 1574. aastal Lvovis. Üks esimesi säilinud slaavi-vene aabitsaid trükiti ning anti välja 1596. aastal Vilniuses. Moskvas anti 1634. aastal välja esimene vene aabits.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aabitsad |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Aabits |
 |
Vikisõnastiku artikkel: aabits |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
