3. sajandi kriis
From Wikipedia, the free encyclopedia
3. sajandi kriis (ka poliitiline anarhia[1]) oli periood Rooma keisririigi ajaloos, mil vähenes keisririigi sõjaväe võimekus ning süvenes majanduse ja kaubanduse allakäik.
3. sajandi kriis algas 235. aastal keiser Severus Alexanderi surma ning Maximinus I ametisse asumisega ning lõppes 284. aastal, mil keisririigi valitsejaks sai Diocletianus. Sel perioodil kasvas ka võimu haaranud usurpaatorite hulk, kuna mitmed leegionid kuulutasid vastukeisriks oma väepealiku.
Kriisi ajal muutusid tõsisemaks ka sassaniidide ja germaani rahvaste rüüsteretked, mille tõttu hukkusid mitmed keisrid ka lahingus. 268. aastaks oli keisririik lagunenud kolmeks.
Kriis põhjustas Rooma keisririigis nii suuri muudatusi, et ajaloolased on seda pidanud punktiks, mil lõpeb klassikaline antiikaeg ning algab hilisantiikaeg.[2]