1946. aasta Iraani kriis

1946. aasta Iraani kriis (Iraani allikates ka Aserbaidžaani kriis (pärsia keeles غائله آذربایجان‎, Qaʾilih Âzarbâyjân)) oli külma sõja esimestest kriisidest, mis algas, kui Jossif Stalini Nõukogude Liit keeldus pärast korduvaid lubadusi okupeeritud Iraani territooriumilt lahkumast. Koos teise maailmasõjaga pidi lõppema ka liitlaste ühine okupatsioon Iraanis. Selle asemel kuulutasid nõukogudemeelsed iraanlased välja separatistliku Aserbaidžaani Rahvavalitsuse ning kurdi separatistid Mahabadi Vabariigi.^[4] Ameerika Ühendriikide tõhus diplomaatiline surve Nõukogude Liidule oli esimesi märke sellest, et Trumani doktriin ja ohjeldamispoliitika toimivad.

1946. aasta Iraani kriis
Osa teise maailmasõja järelmõjudest, külmast sõjast ja kurdi separatismist Iraanis
Aserbaidžaani vabastamise 4. aastapäevale pühendatud postmark
Toimumisaeg	november 1945 – 15. detsember 1946
Toimumiskoht	Iraan
Tulemus	Iraani võit Aserbaidžaani Rahvavalitsuse ja Mahabadi Vabariigi likvideerimine
Osalised
Iraan Toetus:  Ameerika Ühendriigid Aserbaidžaani Rahvavalitsus Mahabadi Vabariik Tudehi Sõjavõrgustik[1] Toetus:  Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Moḩammad Reẕā Pahlavī Haj Ali Razmara Ja'far Pishevari Ahmad Kordary Qazi Muhammad Mustafa Barzani Ahmed Barzani Salahaddin Kazimov Mir Jafar Baghirov[2]
Jõudude suurus
Keiserlik armee Aseri omakaitseväelased 12 750 Pešmerga jala- ja ratsaväelast Kurdi hõimud
Kaotused
Teadmata Sadu surnuid (kurdi raport) Teadmata
Kokku 2000 surnut[3]

Augustis-septembris 1941 hõivasid Nõukogude Punaarmee põhjast ning Suurbritannia väed keskelt ja lõunast Iraani.^[5] Ameeriklased ja britid kasutasid Iraani tarneteena Nõukogude Liitu.

Liitlased leppisid kokku, et lahkuvad Iraanist kuue kuu jooksul pärast sõjategevuse lõppu. Kui tähtpäev 1946. aasta alguses saabus, otsustasid Stalini väed Iraani jääda. Varsti pärast seda puhkes Iraani valitsusvägede ja kurdide ning kommunistlike jõudude, keda toetas Nõukogude Liit, vahel sõda, milles hukkus umbes 2000 inimest. Iraani peaminister Ahmad Qavami läbirääkimised ning Ameerika Ühendriikide diplomaatiline surve viisid lõpus Nõukogude vägede lahkumise ja separistlike riikide likvideerimiseni.

Vaata ka

• Pärsia NSV
• Kaasaegsete Lähis-Ida konfliktide loend
• 1953. aasta Iraani riigipööre

Viited

1. Miyata, Osamu (juuli 1987), "The Tudeh Military Network during the Oil Nationalization Period", Middle Eastern Studies, 23: 313–328, DOI:10.1080/00263208708700709, JSTOR 4283187
2. Ahmadoghlu, Ramin (2019), "Azerbaijani National Identity in Iran, 1921–1946: Roots, Development, and Limits", The Journal of the Middle East and Africa, 10: 253–278, DOI:10.1080/21520844.2019.1656455, S2CID 204368556
3. "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2014. Vaadatud 14. november 2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
4. "All the Shah's Men", Kinzer, lk 65-66
5. Sebestyen, Victor (2014). 1946: The Making of the Modern World. Pan Macmillan. ISBN 978-0230758001.

Kirjandus

• Brands, H.W. Into the Labyrinth: The United States and the Middle East, 1945–1993 (1994) pp 7–12.
• André Fontaine, La guerre froide 1917–1991, Edestermann: "Kurdish Independence and Russian Expansion", Foreign Affairs, Vol. 24, 1945–1946, pp. 675–686
• George Lenczowski, Russia and the West in Iran (1949)

Välislingid

• Iraani kriisi dokumendid lehel Cold War International History Project