From Wikipedia, the free encyclopedia
Ülepüük on töönduskalade liigne püük, mille tagajärjel kalavarud lokaalselt vaadeldavas veekogus või globaalsel tasandil maailmameres vähenevad.
Rahvusvahelisel tasandil on ülepüüki proovitud reguleerida kvootidega. Näiteks Eesti kalurite püütud kilude mass (tonnides) peab jääma Läänemeres kehtestatud kilupüügikvoodi piiresse.
Veekogu võime taastuda pärast ülepüüki oleneb ökosüsteemi tingimusest. Suured liigilise koosseisu muutused on sageli ettearvamatud. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist.
Tunnistatakse kolme ülepüügi tüüpi:
Näiteid ülepüügist ja selle tagajärgedest võib leida Põhjamerest, Ida-Hiina merest ja Grand Banksi platoodelt Newfoundlandi saare juurest Põhja-Ameerikas.[2] Neil aladel on intensiivne püük mõjunud katastroofiliselt nii kalavarudele kui ka merest elatuvale rannarahvale. Sarnaselt muude hankivate majandusharudega, näiteks metsanduse ja jahindusega, on ka kalanduses probleemiks ühisomanditragöödia.
ÜRO 2008. aasta aruande kohaselt kaotab maailm kalavarude vähenemise ja nende halva majandamise tõttu igal aastal 5 miljardit USA dollarit. Maailmapanga ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) koostööna sündinud aruande väitel võiks lammutada pool maailma kalalaevastikust ilma, et muutuks püütud saagi koguhulk. Maailma kalavarude biomass on vähenenud piirini, kus saaki pole enam võimalik endises koguses püüda.[7] Arvatakse, et Aafrikas on parasiitse imiussi põhjustatava haiguse ehk skistosomiaasi esinemissageduse suurenemine tingitud sellest, et on vähenenud haigustekitajaid edasikandvatest tigudest toituvate kalaliikide arvukus.[8] Püügivarudele on kurnavalt mõjunud massiliselt paljunevad meduusid, kes konkureerivad kaladega toidu pärast, söövad kalamarja, halvavad neid oma mürgiga ja on võimelised püsima jääma ka hapnikuvaeses keskkonnas. Ülepüügi tõttu kaovad meduuside suurimad konkurendid ja meduuside arvukus kasvab veelgi.
Ülepüügi mõiste sõltub suuresti sellest, mida peetakse lubatavaks kalapüügi tasemeks. Bioloogilisest ja bioökonoomilisest vaatepunktist on aktsepteeritava kalapüügi taseme mõiste määratletud järgmiselt:
Vastusena ülepüügi probleemile on peamistes maailma kalanduspiirkondades kasutusele võetud nii ettevaatusprintsiip kui ka kontrollieeskirjade põhimõtted.
Elusressursside kasutamise probleemide kohta käivad näiteks ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklid 61, 62:[9]
Ülepüüki saab vaadelda ka kui ühisomanditragöödiat. Sellest kontekstist lähtuvalt võib lahenduseks olla omandiõiguste paikapanek, näiteks erastamine või kalakasvatus. Daniel K. Benjamini artikkel "Fisheries are Classic Example of the "Tragedy of the Commons"" ('kalamajandused on klassikalised ühisomanditragöödia näited') tsiteerib uurimust, mille on koostanud Quentin Grafton, Dale Squires ja Kevin J. Fox, et toetada oma argumenti erastamise vajalikkusest ülepüügi vähendamisel:[11]
Mõningates piirkondades on veel üheks võimalikuks lahenduseks püügikvootide määramine. See tähendab, et kalurid saavad teatud ajavahemiku jooksul püüda ainult seadusega kindlaks määratud hulga kala. Radikaalsem võimalus on teatud piirkondades kuulutada kalapüük ebaseaduslikuks, andes sellega elusressurssidele aega taastumiseks. Võtmetähtsusega on ülepüügi mõju leevendamise juures ka tarbija käitumise ja nõudluse kontroll. Üle maailma on tehtud mitmeid algatusi, et informeerida tarbijat saadaval oleva meretoidu päritolust ja seisukorrast.
Kalade ja kalameeste vastastikmõju mudelist selgus, et isegi kui mingi ala on kaluritele suletud, aga puuduvad üldised kalapüügi eeskirjad, siis selle tulemusena võib saagikus ajutiselt suureneda, kuid üldine kala biomass siiski väheneb. Sel juhul on tegelik tulemus soovitule otse vastupidine.[12] Sellest võib järeldada, et kalalaevade ümberpaigutamine, juhul kui püügikogused jäävad samaks, ei paranda elusressursside olukorda. Ajutine kalastamise keeld või merekaitseala kehtestamine ei ole tulemuslik püügikvootide kinnitamiseta. Kvootide määramise üks probleemidest on saagi arvukuse hooajaline varieeruvus. Uurimused on näidanud, et pärast tormirohkeid aastaid on kalapopulatsioonid tänu toitainete põhjast üleskerkimisele suuremad. Jätkusuutliku kalamajanduse huvides peaks kvoote igal aastal muutma, arvestades elusressursside hetkeseisu.[13] Seda on aga raske ja kulukas teha.
Individuaalsed kvoodid (ITQ – Individual transferable quotas) on kalavarude jaotamise vahend, mida määratleb USA siseregulatsioon Magnuson-Stevens Act. Sellega seoses antakse välja piiratud arv püügilube teatud saagihulga kohta. Igas piirkonnas määravad teadlased eraldi optimaalse hulga kala, mida võib püüda, arvestades kohalikku kandevõimet, regenereerimise määra ja tuleviku väärtusi. Kalamajandi liikmetele antakse lubadega õigus püüda teatud protsent määratud kogusaagist. Neid kvoote võivad kalurid ka osta, müüa või rentida. See võimaldab püügiks kasutada kõige tõhusamaid laevu. Sellist süsteemi kasutatakse Uus-Meremaal, Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Islandil ja Kanadas. Ameerika Ühendriikides on Ted Stevensi toetatud moratooriumite tõttu siiani individuaalseid kvoote rakendatud vaid kolmes kohas.
2008. aasta mahukad uuringud toetasid arvamust, et ITQ rakendamine võib aidata vähenevatel kalavarudel taastuda.[14][15][16][17]
Näiteks Hiina Rahvavabariik peatab igal aastal teatud ajaks Lõuna-Hiina merel kalapüügi.[18]
Suurimast lubatud saagist tahtlikult vähem püüdmine on kujunenud viisiks, kuidas mõned kalurid maksimeerivad tulemusi pikemas perspektiivis.[19]
Kalurite ja valitsuse palgatud teadlaste vahel leidub tihti vastasseisu. Ülepüütud veekogudes kogunevad kalad kindlatesse paikadesse. Sellest tulenevalt on neis paigus tegutsevad kalurid arvamusel, et saaki on veel küll. Teadlased samal ajal uurivad tervet veekogu, teevad palju ebaõnnestunud püüke ja järeldavad, et koha kalasisaldus on väike.[20]
Mitmed teadlased, näiteks mereökoloogid Elliott Norse ja J. Murray Roberts, on kutsunud üles lõpetama süvamerepüügi rahalist toetamist. Rahvusvahelistes vetes on paljud püügipiirkonnad reguleerimata ja ilma kontrollita. Mõne tunniga suudab põhjas veetav 15 tonni kaaluv massiivne võrk hävitada süvamere korallid ja käsnad, kellel on kasvamiseks kulunud sajandeid või aastatuhandeid. Traaleritel on võimalus püüda atlandi karekala või haisid. Niisugused kalad on tavaliselt pikaealised, hilise suguküpsusega ja nende populatsioonidel läheb taastumiseks aastakümneid, isegi sajandeid aega.[23]
Kalandusteadlane Daniel Pauly ja majandusteadlane Ussif Rashid Sumaila uurisid üle maailma põhjatraaleritele makstavaid toetusi. Nad leidsid, et igal aastal toetatakse laevastike tegevust 152 miljoni USA dollariga. Subsiidiumiteta töötaks globaalne süvamerepüük kahjumiga umbes 50 miljonit USA dollarit aastas. Suur osa makstavatest toetustest kulus traaleritel selleks, et jõuda reguleerimata rahvusvahelistesse vetesse.[23]
Jätkusuutlik meretoit on liikumine, mis on hoogustumas just tänu tarbija informeerituse tõusule. Üha rohkem inimesi on teadlikud ülepüügist ja keskkonda kahjustavatest püügimeetoditest. Selline tarbija eelistab meretoitu, mis on püütud või kasvatatud kohtades, kus suudetakse tootlikkust kas säilitada või tulevikus suurendada ilma ökosüsteeme kahjustamata. Selliseid kalamajandeid sertifitseerivad ja tunnustavad mitmed organisatsioonid, nagu Marine Stewardship Council ja Friend of the Sea.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
