Diskett
From Wikipedia, the free encyclopedia
Diskett (ka ümbrikketas), kõnekeeles flopi, flopiketas, flopidisk (inglise keeles floppy disk, diskette) on magnetiline andmekandja, mis oli arvutustehnikas laialdaselt kasutusel 1970.–1990. aastail. Diskette kasutati info ülekandmiseks ühest arvutist teise ning andmete talletamiseks nii varukoopiatena kui ka tarkvara ja andmete levitamiseks.
See artikkel vajab ajakohastamist. (Märts 2018) |
8″, 5¼″ ja 3½″ disketid | |
Meediumi tüüp | magnetketas |
---|---|
Mahtuvus | kuni 1,44 MB (superdisk 120 MB) |
Mõõtmed | 8″, 5¼″ ja 3½″ |
Ehituselt on diskett õhuke ümmargune magnetandmekandja, mis on ümbritsetud ruudukujulise plastkesta ehk ümbrikuga. Magnetkettalt tolmuosakeste eemaldamiseks on kest vooderdatud riidega. Diskettide mõõte väljendatakse alati tollides, kasutusel on olnud 8, 5¼ ja 3½ tollised disketid. Viimane levinuim disketimaht on 1,44 MB.
Diskette kirjutatakse ja loetakse disketiseadmega (ingl floppy disk drive ehk FDD[1]). Kuigi disketiseadmetel leidub veel kitsas ring kasutajaid, peamiselt vanade industriaalarvutite tehniliste piirangute tõttu, on tänapäeval andmete salvestamiseks kasutusel USB-mälupulgad, välised kõvakettad, optilised andmekandjad, mälukaardid ja arvutivõrgud eesotsas internetiga.