Õis

Õis on taime generatiivne organ, kus peale tolmlemist moodustuvad seemned ja vili.

See artikkel räägib taimeosast; infosüsteemi kohta vaata artiklit Õppeinfosüsteem

Õie skeem:
1. Õiepõhi
2. Tupplehed
3. Kroonlehed
4. Tolmukad
5. Emakas või emakad

Õiteks nimetatakse traditsiooniliselt katteseemnetaimede ehk õistaimede, nüüd üldse seemnetaimede morfoloogilisi struktuure, mille funktsioon on suguline paljunemine, sealhulgas tolmlemine ja viljastumine. Õite kogumeid nimetatakse õisikuteks. Õitest arenevad viljad, milles valmivad seemned.

Video pojengi õie avanemisest

Botaanikas defineeritakse õit (flos) näiteks taimede piiratud kasvuga võsuna, mille elundid on sugulise paljunemise teenistuses. Pisut teistsuguse definitsiooni kohaselt on õis piiratud kasvuga lühivõsu, mis kannab enamasti tugevasti kokku surutud sõlmevahedeks muundunud lehti, mis on sugulise sigimise teenistuses. Enamasti on õied võsu vegetatiivsest osast selgelt eristunud.

Tänapäeval peetakse õisi seemnetaimede (Spermatophyta) ülemhõimkonna tüüpiliseks tunnuseks; varem nimetati sellepärast seemnetaimi isegi "Anthophyta" ('õistaimed'). Tavaliselt kasutatakse terminit "õis" ainult seemnetaimede kohta, kuid õisi ülaltoodud tähenduses kannavad ka mõned sõnajalgtaimed (Pteridophyta): tegemist on sporofüllide kogumitega paljudel koldadel ja osjadel.

Õit vaadeldakse muundunud varrena, mille sõlmevahed on lühenenud ning mis kannab oma sõlmedel tugevalt muundunud lehti. Õis kujuneb muundunud võsul, mille tipmine meristeem ei kasva pidevalt.

Õis kasvab õierao otsa. Õieraag lõppeb õiepõhjaga. Õie osad paiknevad ringidena õiepõhjal.

Idealiseeritud õis koosneb modifitseerunud lehtedest, mis paiknevad ringidena alt üles ja väljastpoolt sissepoole järgmiselt:

tupplehed, mis on enamasti rohelised, kuid on mõningatel liikidel kroonlehesarnased, moodustavad tupe ehk õietupe (calyx)
kroonlehed, mis on enamasti õhukesed pehmed ja värvilised ning meelitavad putukaid ligi, moodustavad krooni ehk õiekrooni (corolla)
tolmukad, mis koosnevad tolmukaniidist ja tolmukapeast, kus valmivad isasgameete sisaldavad tolmuterad, paiknevad ühe või kahe ringina ja moodustavad tolmukkonna (androeceum).
Üks või mitu emakat moodustavad emakkonna (gynoeceum). Emane paljunemiselund on viljaleht. Emakas võib koosneda mitmest liitunud viljalehest (sel juhul on igal õiel ainult üks emakas) või ühestainsast viljalehest (sel juhul on tegemist lahkviljalehise ehk apokarpse õiega). Emaka kleepuv ots emakasuue võtab vastu õietolmu. Emakasuue paikneb emakakaelal, mille kaudu tolmutorud kasvavad sigimikuni, milles on emasgameete sisaldavad seemnealgmed.

Kuigi ülalkirjeldatut peetakse kattseemnetaimede õie tüüpiliseks ehituseks, on eri liikide õitel sellest väga mitmekesised kõrvalekalded. Need iseärasused on etendanud osa seemnetaimede evolutsioonis ning botaanikud kasutavad neid laialdaselt taimeliikidevaheliste suhete kindlakstegemiseks. Näiteks on kaheidulehelisi ja üheidulehelisi võimalik eristada selle järgi, et kaheidulehelistel on tavaliselt igas ringis 4 või 5 elundit (või 4 või 5 kordne arv elundeid), üheidulehelistel aga 3 või 3 kordne arv.

Õietuppe ja õiekrooni kokku nimetatakse õiekatteks. Kui tupplehed ja kroonlehed on eristunud, siis on tegemist kaheli õiekattega ehk kaheliõiekattega, vastasel korral perigooni ehk lihtsa õiekattega ehk lihtõiekattega.

Enamikul katteseemnetaimede liikidel on igal õiel nii emakkond kui ka tolmukkond. Selliseid õisi nimetatakse kahesugulisteks. Mõnel taimeliigil on õied ühesugulised: neil on kas ainult tolmukkond (isasõied) või ainult emakkond (emasõied). Kui ühel isendil on ainult emasõied või ainult isasõied, siis nimetatakse taime kahekojaliseks ehk diöötsiliseks. Kui ühel isendil on nii emas- kui ka isasõied, siis on tegu ühekojalise ehk monöötsilise taimega.

Mõned õied, millel on nii tolmukkond kui ka emakkond, on võimelised iseviljastumiseks, mis võimaldab saada rohkem seemneid, kuid piirab geneetilist muutlikkust. Iseviljastumise äärmisel juhtumil toimub alati iseviljastumine, nagu näiteks kannikeste kleistogaamsetel õitel. Teiselt poolt on paljudel taimeliikidel viisid iseviljastumise vältimiseks. Näiteks võivad ühe ja sama taime emas- ja isasõied õitseda eri aegadel; samuti võib olla nii, et tolmuterad ei ole (keemilistel põhjustel) võimelised viljastama sama isendi seemnealgmeid. Viimasel juhul räägitakse isesteriilsetest õitest.

Ühel raol paiknevate õite kogumit nimetatakse õisikuks. Näiteks karikakra ja päevalille "õisi" nimetavad botaanikud õisikuteks.

Tolmlemine

Vaata ka: Tolmlemine

Õie funktsioon on võimaldada seemnealgme viljastumist tolmuteraga, nii et tekib sügoot. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Paljud õied tolmlevad tuule abil (tuultolmlemine). Teised vajavad selleks loomi (loomtolmlemine), enamasti putukaid (putuktolmlemine).

Paljudel taimedel on kohastumus tõmmata ligi loomi, kes õisi tolmeldavad, võimaldades geneetilist rekombineerumist. Selliste õitega taimi nimetatakse putuktolmlejateks. Tolmeldajate ligitõmbamiseks on neil taimedel tavaliselt nektaariumid, mis toodavad nektarit. Tavalised tolmeldajad on linnud ja mesilased, kes mõlemad näevad värve ja eelistavad värvilisi õisi. Mõnel õiel on nektariviidad, mis näitavad tolmeldajatele, kust nektarit otsida. Need võivad olla inimestele nähtavad või ka ultravioletsed, nii et neid näevad ainult mesilased ja mõned teised putukad. Tolmeldajaid meelitatakse kohale ka lõhnaga. Mõningaid taimi, näiteks raitlill, hiid-titaanjuur ja söödav asimiina, tolmeldavad kärbsed, mistõttu nad levitavad raipelõhna.

Tolmukad paiknevad putuktolmlejate õites niiviisi, et tolmuterad jäävad tolmeldajate keha külge. Kogudes nektarit paljudelt ühe ja sama liigi õitelt, viib tolmeldaja õietolmu kõigisse õitesse, mida ta külastab.

Tuultolmlejatel, näiteks kõrrelistel, puudub vajadus tolmeldajaid ligi meelitada, mistõttu nende välimus on tavaliselt tagasihoidlik. Kui putuktolmlejate õied on suurte seemnetega, kleepuvad ja valgurikkad (tolmeldajad võivad olla ka valgu peal väljas), siis tuultolmlejate õied on tavaliselt väikeste seemnetega, väga kerged ja putukate jaoks vähese toiteväärtusega (kuigi neid näljaajal võidakse korjata). Mesilased ja kimalased koguvad tuultolmleva maisi õietolmu, kuigi sellel pole nende jaoks suurt väärtust.

Ajavahemikku, mil tolmlemine on võimalik, nimetatakse õitsemisajaks.

Edasine areng

Sügoodist areneb taime embrüo. Viljastumine on osa suguliselt sigivate organismide elutsüklist.

Pärast viljastumist valmib seeme, millest tekib uus taim. Seemned paiknevad reeglina viljades.

Carl von Linné rajatud taimesüstemaatika põhines õite morfoloogilistel tunnustel. Vähemalt katteseemnetaimede sugukonnad on eristatavad ainuüksi morfoloogiliste tunnuste põhjal.

Õite tähtsamad määramistunnused on järgmised:

ühe või mitme õieleheringi taandareng
lehtede arv üksikutes õieleheringides
kas õie üksikud osad on vabad või liitunud
õie kuju
õie sümmeetriatelg
õie sigimiku asend
õielehtede, eriti kroonlehtede värvus (see varieerub rohkem kui eelnimetatud tunnused)
üksikjuhtudel ka õielehtede tüüpilised erimoodustised (sagedased on näiteks nektarit eritavad nektaariumid)