24. veebruaril 2022 alanud Venemaa sissetung Ukrainasse From Wikiquote, the free quote compendium
Venemaa sissetung Ukrainasse on 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa sõjaline sissetung, mille deklareeritud eesmärk on hävitada Ukraina iseseisvus. See on osa 2014. aastal alanud Vene-Ukraina sõjast.
Venemaamajandus ei ole nii tugev, et nad suudaksid nii ulatuslikku sõjategevust ülal pidada. Kui juba arvestada selle infoga, mis tuleb Ukrainast, siis on näha, et see ei ole odav lõbu. Nad on juba hädas oma üksuste varustamisega, kaotatud on inimelusid, mis omakorda nõrgestab nende majandust. Need, kes on rindel, võiksid selle asemel olla tehastes tööl ja riigile tulu toota. Selle asemel nad jätavad oma elud Ukraina lagendikele.
Kaido Tiitus, Kaitseliidu Tartu maleva pealik ja kolonelleitnant, intervjuu: Eili Arula, "Kaitseliitu soovijate hulk hakkas kasvama", Tartu Postimees, 01.03.2022, lk 4
...lõpuks ometi on ka Venemaast kaugemal asuvate riikide valitsused mõistnud, et Ukraina rahvas kaitseb praegu oma maa kõrval ka kogu Euroopat, tervet maailma, selle demokraatiat ja rahu.
Tõnis Lukas, "Au Ukrainale!", kõne Tartu volikogu istungil 28.02.2022; Tartu Postimees, 01.03.2022, lk 2
Meie silme all sünnib uus maailm. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on toonud uue ajastu. Venemaa taastab oma ühtsuse - 1991. aasta tragöödia, see katastroof meie ajaloos on ületatud. Jah, praegu tulistavad üksteise pihta ikka veel vennad, keda lahutab kuulumine Vene ja Ukraina armeesse, kuid Ukrainat kui Venemaa vaenlast ei saa enam olema. Venemaa taastab ajaloolise täiuslikkuse, koondades kokku vene maailma, vene rahva, mille moodustavad tervikuna suurvenelased, valgevenelased ja väikevenelased. Vastaseljuhul me mitte ainult ei reedaks esivanemate mälestust, vaid oleksime neetud ka oma järeltulijate jaoks, et lubasime Vene maal laguneda.
Vladimir Putin võttis endale ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina küsimuse lahendamist tulevastele põlvedele.
Ukraina on naasnud Venemaa rüppe. See ei tähenda, et tema riiklus likvideeritakse, vaid see ehitatakse ümber, taastatakse loomuliku osana vene maailmast. Millistes piirides, millises vormis liit kindlustatakse, see otsustatakse juba pärast seda, kui Venemaa-vastase Ukraina ajaloole on pandud punkt. Igal juhul on vene rahva lõhenemise periood lõppemas.
Ja siit algab uue ajastu teine mõõde - see puudutab Venemaa suhteid läänega. See tähendab, et kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsevad geopoliitilises plaanis ühtsena ning lääs näeb Venemaa naasmist oma ajaloolistesse piiridesse Euroopas.
Pjotr Akopov, politoloog, "Venemaa ja uue maailma pealetung", RIA Novosti avaldatud ja kustutatud arvamuslugu, avaldatud lühendatult: "Venemaal kustutatud arvamuslugu näitab ilmekalt, kuidas Putin mõtleb" Postimees, 01.03.2022, lk 5
Vaatan, mida on ukrainlased rahvana suutnud praeguse sõnulkirjeldamatult jubeda terrori all ära teha — nad on nii ühtsed! Selle maa sool on ikka väga vägeva energiaga.
Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see šokk viinud neist lõpuks illusiooni, et Venemaa on sõber, vend, samasugused õigeusklikud nagu meie.
Sõda Ukrainas pole ainult Putini sõda. Ukrainasse tuli 200 000 sõdurit, Venemaal toetab sõda 70 protsenti elanikkonnast. Mis Putin?
Vene sõdurid saab jagada kahte kategooriasse: ühed, kes ehmuvad ja tahavad otsa ümber pöörata, ning teised, kes on täielikud röövlid, tulid rüüstama ja tapma. Nende nekrutid pole moraalselt tugevad. Nad satuvad paanikasse ega tea, mida teha. Paraku ei tea keegi, kes vastastest on tapja ja kes kardab.
See kõik juhtub 21. sajandil… Ma ei kujuta ette, kuidas maailm suudab sellist asja taluda. Sest isegi kui me võidame, jääb oht maailmale alles.
Iga pausi ajal komandanditunni ja pommitamise vahel otsisin sündimuskontrolli vahendeid tavalise esmaabikomplekti asemel. Mu ema üritas mulle kinnitada, et see sõda ei ole selline, selliseid sõdasid enam ei ole, need on ainult filmides. Ma olen kaheksa aastat feminist olnud ja ma nutsin vaikides, sest kõik sõjad on sellised.
31-aastane Antonina Medvetšuk märkis The Guardianile, et kui ta sõja esimesel päeval Kiievi pommitamise peale ärkas, haaras ta lahkudes esimese asjana kaasa kondoomid ja käärid, et ennast kaitsta.
Kui juba enne sõda oli olemas luureinfo Venemaa armee plaanide kohta tappa sõjaväelasi ja jõustruktuuride esindajaid, siis tsiviilelanike tapmine sellisel kujul esmapilgul sinna mustrisse ei mahu. Samas tuleb arvesse võtta Venemaa propagandakanaliteretoorika muutust viimastel nädalatel, kus enam ei räägita üksikutest natsidest, vaid et suur osa ukrainlastest on sisuliselt natsid ning et tulevikus tuleb vallutatud aladel ka nendega vastavalt käituda. Hävitada tuleb kogu nende identiteet, kultuur ja keel. Loomulikult tähendab see kõike kaasnevat – vägivald, seadusetus. Kahe sõnaga öeldes – Russki Mir.
Mitmed on praegu Venemaal toimuvat võrrelnud Saksamaaga aastal 1943, kui peale kaotatud Stalingradi lahingut (praegune analoog on võitlus Kiievi pärast) sai Saksamaa propaganda üheks juhtmõisteks "totaalne sõda". See tähendas kõigi olemasolevate inimressursside mobiliseerimist sellel hetkel juba ettekaotatud sõjas.
Me tahame, et Putin saaks aru, et ta on alistatud, ma tahame, et Venemaa saaks aru, et Putin viis nad võimatusse situatsiooni ning ei olnud edukas. Mis saab olla halba selles, et me teeme Venemaale tulevikus millegi sellise kordamise keeruliseks?
Venemaa on teinud tahtliku valiku laiendada sõjalist sõda Ukraina vastu nüüd viljasõjaks paljude maailma riikide vastu, eriti Aafrikas.
[Ukraina põllumajanduse ründamisest ja massilisest viljavarastamisest 2022. aasta invasiooni käigus:] Venemaa tegevus põhjustab tarnete nurjumist, hindade mõõtmatut kasvu — mitte ainult meie riigis, vaid kogu maailmas — ja ohtu jõhkraks näljaks. Me ei tohi olla naiivsed — see ei ole kaasnev kahju. See on teadlikult valitud instrument hübriidsõjas, mis praegu käib.
Kui ma aprillis Ukrainat külastasin, siis nägin oma silmaga, et sõda aastal 2022 ei erinegi kuigivõrd Teise maailmasõja piltidest. Tsiviil-infrastruktuuri sihilik hävitamine, kohalike elanike tapmine ja piinamine, sõnulseletamatud kahjud linnades ja külades. Mis muide näevad välja samasugused, nagu linnad ja külad kõikjal Euroopas.
Ehk ei peaks see olema nii šokeeriv pärast mitut kuud võikaid videosid Venemaa sõjast Ukrainast. Aga ikka veel on. Lapsed mängimas oma kodu varemetel. Päästetöötajad otsimas ohvreid kokkuvarisenud naabermajadest. Vene tankide poolt lömastatud ja põlenud autod tee ääres.
Tol päeval, kui president Putin andis korralduse alustada niinimetatud erioperatsiooni Ukrainas, oli heidutus läbi kukkunud.
Ukraina esinejad olid head ja professionaalsed. Dramaatiline moment oli muidugi kohe alguses, kui ühes paneelis Kiievist internetiühenduses olnud Ukraina asepeaminister Olha Stefanišina pidi eetrist lahkuma, sest kodus algas õhuhäire. Paljud said just siis aru, kui tõsine praegune aeg ikka on.
Kui praegust seisu kokku võtta, siis LMC järeldused on järgmised. Ukraina seda sõda ei kaota, Ukraina sõjas otsustatakse Euroopa saatus väga kauaks. Venemaa ei pääse ilma suurte muutusteta, omaaegset imperiaalselt mõjuvõimu ta enam ei saavuta. Tema relvastuse ja armee poole aasta tagusest ülemvõimu müüdist on järel riismed.
Kes saab sundida Ukrainat sõda lõpetama? See on kõikide ukrainlaste sõda ja kui keegi maailmas arvab, et võib Ukrainale dikteerida tingimused, mille alusel ta saab end kaitsta, siis ta eksib rängalt.
Kusagil venelaste pealetung õnnestub, kusagil see ebaõnnestub. See pole aga üldse oluline, sest lõpuks Venemaa kaotab ja Ukraina saab tagasi kõik ajutiselt kaotatud alad. Seda tehakse jõuga, sest muud võimalust pole.
Putin on ummikus. Ta ei saa sõda lõpetada ega ka võita. Mind hämmastab venelaste rumalus. Kõikidest variantidest, mis Putinil enne sõja algust laual oli, valis ta kõige halvema. Nüüd näeme selle tulemust.
Mida võime öelda Ukraina sõja kolmandal kuul? Seda, et Venemaa ei ole Ameerika. Kui meenutada kunagist optimismi jõuda Inglise kanali äärde kahe-kolme nädalaga, siis tegelikult ei suudetud kahe kuuga ära võtta isegi Harkivit, mis asub 30 kilomeetri kaugusel Venemaast.
Vene sõjavägi on harilikult sõdinud "oma" territooriumil, kus kõik on arusaadav – kased, stepid, kirikukuplid... Isegi Ukrainas sõimatakse neile väga arusaadavas keeles: "Vene sõjalaev, mine..." Ja ometigi sõdivad venelased halvasti. Otse öeldes lihtsalt sitasti. Sest selline on kogu Vene ühiskond. Armee ei saa olla kuidagi parem teda sünnitanud ühiskonnast.
Varem algasid sõjad lippude, paraadide ja sõjakuulutusega, millest võis minna veel nädalaid-kuid sõjategevuse alguseni. Tänapäeval on mõned asjad arusaadavalt teisiti. Usutavasti olid – peale sõjaväelaste ja teenistuste – esimesed Euroopas, kes Venemaa rünnaku algusest Ukraina vastu teada said, lennukontrolli ametnikud.
24. veebruari varahommikul andis Venemaa nn NOTAM-i teate Ukraina õhuruumi sulgemisest Euroopa lennukontrolli agentuurile. Tegu oli haruldase teatega, sest enamasti suletakse oma õhuruum. Seekord oli tegu naaberriigiga.
Ei varjatud, et sulgemise põhjus on sõjategevus.
Esiteks, Ukrainal tuleb aidata see sõdavõita. Relvi tuleb anda nii palju ja nii raskeid, kui ukrainlastel vaja. Kuna Kreml ei välista selles sõjas midagi, ka tuumarelva kasutamist, ei tohi sõjalist sekkumist välistada ka lääneriigid ja lääne organisatsioonid.
Iga nõrkusavaldus vaid ahvatleb agressorit. Olgu talle avalikult teatavaks tehtud, millised on vastusammud keemia- ja tuumarelva kasutamise puhul. Edasi tuleb endale ja välja öelda, et meie poliitika ei lõppe ka siis, kui Ukrainas peaks relvarahu kehtestatama.
Kitsaste formaatidega tehtud vigu pole meil õigust korrata. Seda enam, et kogu maailma pildis pole asjad, Hea ja Kuri, sugugi nii selged kui meile Euroopas ja Põhja-Ameerikas tunduvad. Hiinast rääkimata, aga ka riigid IndiastLõuna-Aafrikani näevad Ukraina sõda kui lääs-kõigi-teiste-vastu-olukorda.
Alates Vene agressiooni algusest veebruari lõpus on õigeusu kirik olnud järjepidevalt avalikkuse teravdatud tähelepanu all, sest Vene Õigeusu Kiriku kirikupea Kirill on olnud üks kindlameelsemaid Vene sõjategevuse õigustajaid.
Kirill juhindub ühtse Vene maailma ideest, mille kohaselt koondab õigeusklik ajalooline Venemaa nii tänapäevase Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa alad, ja et see maailm on ohus, siis on Venemaa Föderatsioonil õigus seda relva abil kaitsta. See on Vene imperialistlikrahvuslus, ideoloogia, mille kõige agressiivsemat ja vägivaldsemat palet me selles sõjas näeme.
Vaatamata Vene agressiooni hukkamõistule on MPUÕK alates sõja algusest olnud keerulises olukorras, sest tegemist on Venemaa kui agressori koosseisu kuuluva hiigelorganisatsiooniga. Kirikul on kokku umbes 12 000 kogudust. MPUÕK võrgustik on suur, see asub üle kogu Ukraina ja sinna kuuluvad ka kogudused, mis asuvad juba 2014. aastast okupeeritud Ida-Ukraina aladel ja Krimmi territooriumil. Kirik on küll Vene agressiooni hukka mõistnud, ent on püsinud siiski senise emakiriku – Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) – koosseisus.
See on põhjustanud Ukrainas palju kriitikat ja juba märtsi viimastel päevadel registreeriti Ukraina ülemraadas kaks eelnõud, millega soovitati MPUÕK tegevus Ukrainas lõpetada. Seda ettepanekut asus mai lõpus toetama ka 2019. aastal moodustatud iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas.
Ehkki MPUÕK vaimulikke on sõjas surma saanud ja kirikuhooneid on purustatud juba üle saja, on avalikkuse ette jõudnud teated preestritest, kes on Vene vägedega koostööd teinud ja neile kohalike olude kohta teavet jaganud. See on mõistagi kiriku vastast kriitikat süvendanud ja kohalikul tasandil on see mitmes piirkonnas viinud omavalitsuste otsuseni kiriku tegevus keelata.
See vene liha ei saa raua vastu, aga meie armee on juba rauast. Meil on juba kõrgtehnoloogiline Euroopa armee ning me lähtume nendest võimalustest ja vahenditest, mida saame kasutada.
Elatakse eituses. Venelased eitavad oma sõjakoledusi ja sõja kaotamise perspektiivi. Lääs eitab oma sisimas kui mitte ametlikus retoorikas Venemaa tegelikku olemust ega soovi tuua ilmseid ja vajalikke paralleele, näiteks Natsi-Saksamaaga. Mille poolest erineb Putini tegevus UkrainasHitleri omast? Hitler vallutas kogu Ukraina ja vägivallatses seal vahetult, kuid Putin saab seda teha "üksnes" okupeeritud territooriumidel ning korraldada vaba Ukraina vastu raketirünnakuid.
Ukraina teatab näiteks, et linn X sai mitu raketitabamust ning suri Y inimest. Moskva pasundab, et raketirünnak oli suunatud "sõjaliste objektide" vastu ning "saavutas ette seatud eesmärgi". See on ilmselgelt võltsneutraalsus, sest me oleme Ukraina poolel ning totaalses vastasseisus Venemaaga.
Lõpuks sõna "kartus", mis ilmub otseselt või kaudselt lääne uudistes, koguni pealkirjades. Nägin hiljuti näiteks Deutsche Welle telekanalis uudist peakirjaga "Putin külastab 3,5 aasta järel Minskit. Lääs muretseb sõja laienemise pärast". Miks me läänes kogu aeg muretseme? Küll Venemaa tuumaähvarduste, küll sõja laienemise, küll palju muu pärast. Tuumasõja paniköörid isegi ei vaevu vaatama, kas Venemaa retoorikal ja tuumadoktriinil on vahet.
Üsna kiiresti sai selgeks, et Vene armee ei ole mitte maailma tugevuselt teine armee, vaid tugevuselt teine armee Ukrainas.
Kaja Kallas Eesti Vabariigi aastapäevakõnes Tartus, 23. veebruar 2023
Tank oli lihtsalt tee peal linnamööbel. Minagi olen kõrgete kontsadega kingadega 20 aastat tagasi tanki otsa roninud. Sinna kahuritorude külge seoti roosasid-helesiniseid linte, vahel sinimustvalgeid, siis pidi ehk sündima Eesti kodanik. Tankikahur ju meenutas fallost. Ehk tank nagu ei olnudki enam kuidagi sõjasümbol, vaid see oli kuidagi elu osa. Sõja sümboliks sai ta pärast Ukraina sõja algust.