Eesti kodanikuaktivist From Wikiquote, the free quote compendium
Tarmo Jüristo (sündinud 15. augustil 1971) on eesti kodanikuaktivist ja kolumnist, 2016. aasta augustist mõttekoja Praxis juhatuse esimees.
Levinud vaate kohaselt on populism midagi sellist, mida tehakse kellegi teisega ja mis kunagi ei tööta meie endi peal. Populismi ohvriks lähevad naiivsed ja harimatud, need, kellel ei ole selgeid poliitilisi veendumusi ja kellel puudub kriitiline meel. Mis aga saab siis, kui ainsaks alternatiiviks läbini pehkinud ja populistlikule parteilisele establishmendile on üksikkandidaat, kelle “Ära vali parti”-kampaania on klassikalise populismi õpikunäide?
... hetkel, mil meie kõige sügavamad veendumused satuvad kahtluse alla, pöördume me kangelase poole. Nähes oma poliitilisi liidreid pühade kangelastena, saavad meie tänastest probleemidest kosmilised võitlused hea ja kurja vahel.
Veel tänaseni on võimalik poliitikute suust kuulda väiteid sellest, kuidas nende poliitikale ei ole alternatiivi, kuna see on ainsaks kaitseliiniks meid kõiki ähvardavate katastroofide (olgu need siis iseseisvuse kaotamine, rahva hääbumine, vaesumine või väljarändamine, maksude järsk tõus, riigi laostumine vms) vastu. Kangelaslik poliitika-vaade taandab poliitilised valikud moraaliküsimusteks, mille puhul ei ole eristuseks enam parlamentaarne vasak- või parempoolsuse telg, vaid moraalsed "õige" ja "vale" kategooria; see ühendab endas poliitilise, eetilise ning esteetilise perspektiivi.
Nii nagu Veerpalu juhtumi puhul, ei saanud ka Reformierakonna skandaali keskseks küsimuseks mitte niivõrd väidetav seaduserikkumine, vaid ilmne valetamine ja vassimine. Konkreetsest keelust või seadusest üleastumine oli avalikkuse silmis selgelt väiksema kaaluga, kui valetamise kaudu heidetud üldine vari poliitikute ning poliitika moraalsele terviklikkusele.
""Kui kõik pirrud kahel otsal". Eepilise poliitika tagasitulek". Methis, 9. kd, nr 12 2013, lk 152–162
Rahvahääletusel ei lepita milleski kokku, seal ei tehta kompromisse, ei muudeta oma arvamusi või positsioone, ei kuulata ära vastaspoolt ega võeta arvesse tema muresid või ettepanekuid – seal lihtsalt loetakse kokku hääled mis on poolt ja hääled mis on vastu. See on poliitilise protsessi lühistamine, demokraatia tuumanupp. Selle nupu vajutamine ei liida erinevatel seisukohtadel olevaid inimesi maagiliselt üheks rahulolevaks rahvaks, vaid lihtsalt jagab nad võitjateks ja kaotajateks – ja kardetavasti ei ole sugugi kindel, et kaotajad oma allajäämisega niisama lepivad, eriti juhul, kui see allajäämine on napp.
Võib-olla ei pea spordi eesmärk olema lödipüksluse väljajuurimine, meile kõigile maast madalast kaotamiskogemuse pakkumine ega teadmine, mis tunne on vastu hambaid saada, vaid hoopis meie julgustamine, et võtaksime ette asju, milles me keegi esimesel korral head ei ole ja milles paljud meist kunagi väga heaks ei saagi. Sinna juurde kindluse andmine, et sellest ei ole midagi lahti – et elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.