Täpitähed

Just pikk vokaal muudab nime sageli eripäraseks ja on kohale turunduslikult kasulik. Lisaks on täpitähed eesti keelele eriomased ja seda võtet kasutatakse asutusenimedes ohtralt. Toompealt leiame näiteks kohviku Nälg ja Janu, Saaremaalt aga restoranid Köht ja Nöges. Viimaste näidete puhul peitub turundustegevuses veel Eesti murdekeele tundmine ja sellega mängimine, mis on mõistetav jällegi vaid hea eesti keele taustaga inimesele.
- Taavi Pae, "Hipsterid ja (koha)nimed", Sirp, 06.01.2023

Ega lugeja saa ju aru, kui küljenduses on mõned suuremad augud, köitevaru veidi liiga kitsas või täpitähed fondist puudu – ta mõtleb, et nii peabki olema. Ja teisalt, lugeja ju ootab tuttavat välimust, suhestutavat standardit, mitte mingeid disaineri vormimänge. Paraku kujundab seda standardit jätkuv ülejalatöö inimestelt, kes ei paista teadvustavat graafilist disaini kui järjepidevat, rikkaliku ajaloo, oleviku ja tulevikuga distsipliini/kultuuri ega enda rolli selle kandmises ja arendamises.
- Maria Muuk, "VÄLGATUS: Disainieetilisi peegeldusi", Värske Rõhk, 21.12.2021

Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga e-kirju saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47)
- Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020

Ütlesin siis juhatajale, et vajaksin kirjutusmasinat, millel oleksid meie "täppidega tähed". Üllatuseks tuli kaks vastust Vatikani välisministeeriumist kahe kaupluse aadressidega, kust saab üliõpilase Vello Salo soovitud kirjutusmasinat. Saatja allkirjaga: Giovanni Battista Montini. Et temast saab paavst Paulus VI, ei osanud ma muidugi ette aimata, ent nii võin uhkustada, et üks paavst on mulle kirjutusmasinat otsinud ja mulle kirjutanud.
- Vello Salo, ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015, lk 95

Proosa