Sportlane

Károly Ferenczy, "Sportlased" (1915)

Proosa

• "Teie käsivarred on ikka endiselt tugevad, eks ole, Porthos."

Porthos tegi mansetinööbi lahti, keeras särgikäise üles ja vaatas rahulolevalt oma soonilist käsivart, mis oli jäme nagu tavalise mehe reis.

"Jah," ütles ta, "üsna tugevad."

"Nii et te keeraksite ilma suurema vaevata need tuletangid rõngasse ja teeksite sellest söelabida varrest korgitõmbaja?"

"Kindlasti," ütles Porthos.

"Eks vaatame."

Hiiglane võttis mõlemad esemed ja kujundas need suurima kergusega ja ilma nähtava pingutuseta oma kaaslase soovi järgi ümber.

"Palun väga," sõnas ta.

"Suurepärane!" kiitis d'Artagnan. "Te olete tõepoolest andekas, Porthos."

"Olen kuulnud," ütles Porthos, "et keegi Milon Krotonist olevat teinud ennekuulmatuid asju, ta olevat sidunud köie ümber pea ja keerutanud seda niikaua, kuni köis katkenud, olevat tapnud ühe rusikahoobiga härja ja tassinud selle seljas koju, olevat hobust tagumisi jalgu pidi kinni hoidnud ja nii edasi. Lasksin endale Pierrefonds'is kõigist neist vägitegudest jutustada ja tegin kõik järele, ainult köit ei suutnud ma ümber pea katki rebida."

"See näitab, et jõud ei asu teil mitte peas, Porthos," sõnas d'Artagnan.

"Ei, see on mul käsivartes ja õlgades," vastas Porthos lihtsameelselt.

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 841

Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.
"Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus: "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"
Rott lõi kibestunult malendid segamini.
"Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga, istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisan ja kätega vehin. Proovige!"
Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades.
"Piinlik lugu," ohkas karu kurvalt.
Iidol oli küll roti sõnadest veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.
"Noh, laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"
"Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."
Ent Iidol juuris juba tamme.
"Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."
Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.
"Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.
Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.

• Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

• Oeh, mis saladus mul ikka on! Ega minu vanuseklassis neid sportlasi just väga palju ole.
  • Nora Kutti, intervjuu: Ann Hiiemaa, "Veteranidest maailmameistrid murravad müüte". Postimees, 22. mai 2010

• Ma olin alati arvanud, et Hailsbury Triatloniterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes alkoholi jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-Coca magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi kana, millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta. (lk 61)
• Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende jume oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge põlastusega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62)
  • JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

• Sportlane on sportlane, tihtipeale jääb ju kooliharidus lünklikuks ja tea, paljukest seda oma mõtlemistki on.
  • Urmas Sõõrumaa kommentaar Eesti suusatajate dopinguskandaalile, Janet Õunapuu "Sõõrumaa: olen Alaveris ja Veerpalus pettunud" ERR, 01.03.2019

• Ma ei tea ühtki tipptasemel teadlast, kes poleks mingis etapis tundnud fanaatilist huvi oma uurimisobjekti vastu. See võimaldab ennast eesmärgile pühendada ja annab jõudu, et midagi järjest uurida vähemalt kolm-neli aastat - tavapärane ühe konkreetse projekti eluiga planeerimisest kuni andmete avaldamiseni. Seetõttu sobivad teadusesse ka sportlased, kes on õppinud aastaid eesmärgi nimel pingutama.
  • Leho Tedersoo, "Kuidas jõuda teaduse tippu?", Delfi Forte, 26. juuni 2020

• Kui aus olla, ei pruugi sportlane riigi kaitsmisel automaatselt olla efektiivne. See on sama, kui teeksid nädal aega tennisetrenni ja siis visataks sind võistlustel vette – mine võitle ja võida! Mis juhtuks?

Ma oskan lasta – suurepärane, see on juba boonus. Ent olin siiani käsitsenud ainult laskeulatusega relvi. Nüüd patrullin tänavatel. Kui saabusin, öeldi: sa pole sõjaväelane, mida teed siin; meil mehi jätkub, miks tulid? Aga kuidagi saab mind kasutada.

• Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see šokk viinud neist lõpuks illusiooni, et Venemaa on sõber, vend, samasugused õigeusklikud nagu meie.
  • Serhi Stahhovski, intervjuu: "Relva haaranud Ukraina tipptennisist: Vene väed lihtsalt tapavad ja vägistavad inimesi", Postimees, 23. märts 2022