Sirje Karis

Sirje Karis (neiupõlvenimega Sirje Jädal; sündinud 9. augustil 1956 Pärnus) on Eesti museoloog. Tema abikaasa, endine viiulimängija, oli kunagi Tartu Ülikooli rektor.

Ajalugu on maa ja inimese lugu kuni käesoleva hetkeni. Iga mööduv hetk on juba ajalugu.
Me ei mõtle alati, et iga meie tegemine on osa meie loost, eluloost. Ka eilne päev on juba ajalugu. Kui inimesed sagedamini nii mõtleks, siis võib-olla jääksid mõned halvad ütlemised ära.
Mina leian, et inimene on väga tähtis ja et peab oskama ka ise ennast väärtustada, siis hindavad sind ka teised. Enesehinnang ei tohi olla väga madal, muidu ei tule mingit tulemit ja sa ei käitu õigesti. Eks väärtushinnangud antakse kodust kaasa. Arvan, et tuleb õppida, teiste inimestega arvestada, neid kuulata, kaasa mõelda ja mitte anda kohe hinnanguid. Haridus on samuti äärmiselt oluline. Samas on inimese enda teha ka palju!
[Töökohast Tallinnas Maarjamäel:] Meri ja park ja... olen rohkem looduse-inimene kui linnainimene, see keskkond laseb end hästi tunda.
Mulle meeldib tegelikult enne teha ja siis rääkida, kui kõik on korras ja valmis. Mul ongi raske omaks võtta tänapäeva turunduspõhimõtteid, kus tarvis pikalt ette hõisata. Olen loomult hoidlik – tasapisi, rahulikult, aga korralikult!
Mulle meeldib mõelda ja öelda, et muuseumil pole mitte külastajad, vaid külalised. Mulle meeldib areng, protsess ja teekond tulemuseni. Just see on minu meelest oluline – ükskõik mida tehes. Kui juba finaal hakkab kätte jõudma, ei paku see mulle enam eriti pinget, tahan uuega alustada.
Alar on kogu aeg mu kõrval olnud, aga oma valikud, mida, kuidas ja kuhu, olen ikka ise teinud. Ta on mind alati toetanud, aga tal endal on ka kogu aeg olnud palju kohustusi. Ajame igaüks oma asja. Muidugi olen ta käest nõu küsinud, aga seganud ta mind ei ole. Arvan, et mina ka ei ole teda seganud.
Kui läksime Rotterdami, siis olid kõik lapsed kaasas (kaks poega ja tütar) ja oli rohkem tegemist. Sealt sain aga rahvusvahelise kogemuse. Mu abikaasa tööseltskond Erasmuse ülikoolis oli rahvusvaheline ja minu lapsed käisid rahvusvahelises koolis. Kogu seltskond oli üle maailma kokku tulnud. Õppisin respekteerima teisi kultuure ja teistsuguseid inimesi, nendest aru saama ning mitte ennast ja oma kultuuri peale suruma. See andis palju väärtuslikke kogemusi, sh maailma eri köökidest, õppisin teiste rahvaste toite valmistama.
Kõige parem on, kui kogu mu pere kokku tuleb, lapsed oma kaaslastega ja viis lapselast. See on suur pere! Nendele tuleb ju süüa teha. Suvel saame rohkem kokku, nad käivad meil maal – elame Tartust 25 kilomeetri kaugusel asuvas Mõisanurme külas.
Oleme mõelnud, et küll meil on kallis suvila seal kaugel. Maja ja suur aed ja palju tööd vaja teha… Aga see on nii tore, kui lähed koju, ja siis tulevad kõik lapsed ja lapselapsed, jooksevad muru peal ringi.
Mul on väga palju raamatuid, need on kallid ka, aga ma ikka kipun neid ostma, midagi ei ole teha! Unistan, et ükskord loen need kõik läbi!
Meil on kodus suur muusikakogu, nii et abikaasa harib mind, lapsi ja lapselapsi. Tütar on samuti musikaalne, õppinud muusikakoolis viiulit ja laulu. Nii et huvi muusika vastu läheb õnneks meil peres edasi – omal ajal mängis Alargi viiulit.
Meil on hästi tugev peretunne ja see on kõige tähtsam. Tuleme tihti kokku, teame kogu aeg, mida keegi teeb, oleme ühenduses. Kuna meie oleme Tallinnas ja lapsed Tartus, siis vahel tunnen, et mind oleks ehk lastelastele rohkem abiks vaja. Küll seegi aeg saabub, ainult et nad kasvavad nii ruttu suureks!
Aega ja ruumi ainult enda tarvis tahaks ka, seda on väga vaja. Kodus me ei pruugi rääkida ühtki sõna, toimetame kumbki oma asja – see on väga hea ja rahulik.
Iga töö on oluline ja hästi tehtud tööd tuleb hinnata. Meie inimesed on tublid, kui neid ei oleks, poleks ka muuseumi.
Jäik ei tohi olla, see avaldub kohe töös. Aga mulle meeldib, kui tööd tehakse tahtmise ja säravate silmadega. Mulle meeldib, kui meie inimesed on natuke uhked ka selle üle, et nad töötavad Eesti Ajaloomuuseumis. Mina küll olen!
Autoritaarne juht ma ei ole, pigem usaldav, aga eks ma ikka kontrollin ka. Mulle meeldib töötada meeskonnaga ja inimesed ära kuulata. Analüüsin asjad läbi ja teen, nagu mõistlik tundub. On olukordi, kus tuleb kiiresti reageerida. Siis püüan enne tegutsemist kümneni lugeda. Esimene reaktsioon ei pruugi alati olla õige. Igal asjal on oma tagamaa ja miski pole ainult must või valge. Mitte kunagi!
Mõtteid on palju ja tulevikuplaanid olemas. Töö ei tohigi otsa lõppeda. See on oluline, ma ei kujuta ette, kui inimene tööd ei teeks. Laupäeva hommikul küll istun ja joon koduterrassil kohvi ning naudin metsa ja linnulaulu enda ümber. Aga ma ju tean, et kaks päeva saan seda teha ja siis lähen tööle tagasi.
- Sirje Karis, intervjuu: Annika A. Koppel, "Väsimatu arendaja Sirje Karis", Eesti Naine, 30.06.2016

Kui talle tehti ettepanek kandideerida, küsis ta minult, ega mul midagi selle vastu ei ole, kas ta võiks minna ja proovida. Ma ei ole kunagi olnud tema ametivalikute vastu.
[Presidendivalimistest:] Nüüd läks lõpuks veidi veidraks, aga rektoriks valimised on ju põhimõtteliselt samasugused. Olen seda kõike näinud. Eks ole ju iga töö hea, kui inimene seda soovib teha.
Ma ei ole abikaasat juba viis päeva näinud. Tahaksin temaga ruttu kokku saada ja eluga edasi minna ning kõik uued tekkivad probleemid lahendada.
- Sirje Karis, intervjuu: Raimu Hanson, "Sirje Karis ei ole presidendiks valitud abikaasat juba viis päeva oma silmaga näinud", Postimees, 31.08.2021

[Mehe presidendiks minekust:] Mõtlemisaega muidugi väga palju ei antud, aga eks ta on igale poole läinud, ma olen usaldanud tema valikuid, ma arvan, et need on olnud õiged ja ma olen alati teda toetanud oma valikutes.
[Abielust:] Polegi vaja väga palju rääkida, me saame üldiselt aru, mida üks mõtleb ja mida teine mõtleb.
[Presidendi abikaasa rollist:] Ma täidan kõiki protokollis ette nähtud tegemisi, aga siis ma olen veel Sirje Karis ja praegusel hetkel ma olen Tartu linnamuuseumi direktor, siis ma olen muidugi veel viie lapse vanaema ja kolme lapse ema ja nii edasi, ja nii edasi.
- Sirje Karis, intervjuu: Christel Karits, "Sirje Karis esialgu kodust välja kolida ei plaani", ERR/ETV "Ringvaade", 23.09.2021

[Tartu Linnamuuseumi uue, 2024. aastaks loodetud püsiekspositsiooni ootusest:] Ma nii tahan, et selles majas oleks põnev käia tervetel peredel. Et vanemad saaksid siin koos oma lastega aega veeta ja Tartust uusi teadmisi omandada. See kõik peab olema ühekorraga väärikas ja moodne, et pakkuda inimestele parimat muuseumielamust.
- Sirje Karis, intervjuu: Aime Jõgi, "Presidendi kaasa Sirje Karis jätkab Tartu linnamuuseumide juhtimist: jõudu mul jätkub", Postimees, 10.12.2021

Olen päris järjekindel lugeja. Alustan ja siis kipungi, hoolimata kellaajast, raamatuga lõpuni jõudma. Ma kogun enda voodi kõrvale raamatuid selleks, et oleks kohe uus raamat võtta.
Esimene raamat, mis mind mõjutas ja mida ma millegipärast ka hästi mäletan, oli Betti Alveri luuleraamat "Tähetund". Luuletus "Tulipunane vihmavari" oli minu jaoks toona väga eriline. Seal esines kõike – õnne, rõõmu, kurbust ja päikest.
Läbi aegade on mul olnud mitmeid lemmikraamatuid. Vanuse ja aja kulgemisega inimese arusaamad muutuvad ning maailm meie ümber järjepidevalt areneb.
- Sirje Karis, intervjuu: Eve Kallaste, "Presidendi abikaasa Sirje Karis: esimene raamat, mis mind mõjutas, oli...", Anne & Stiil, 10.12.2021

[Tartu Linnamuuseumi direktori kohast loobumisest:] Töö käis, ekspositsiooni uuendamiseks on hanked käimas, muuseumi uuendamise rahastamise plaan eelarvestrateegias kenasti kirjas, kuid selgus, et linnavalitsus järgmiseks aastaks vajalikku summat ei leia. [---] Mul ei õnnestu oma lubadust soovitud ajaks täita. Seega lahkun.
- Sirje Karis, intervjuu: Eili Arula, "Presidendi kaasa paneb muuseumijuhi ameti maha, sest asutus jäi loodetud rahata", Postimees, 08.06.2022

Tartu Linnamuuseum on väga tore ja huvitav muuseum, kuna see koondab viit muuseumi, millest igaüks on täiesti omamoodi. Nagu alati, on kõik mu kolleegid olnud hästi tublid, mul on tõesti vedanud sellega oma elus. Me tegime koos tublisti tööd ja liikusime uue ekspositsiooni poole. Aga Tartu Linnamuuseumil on nüüd väga tore noor juht. Küll ta need asjad, millele sai alus pandud, ära teeb!
Riigimuuseumide ja munitsipaalmuuseumide palgavahe on suur ning peab vähenema. Töö, mida tehakse, on ju ühesugune. Allahindlust ei lubata mitte kuskil, on see riigi-, munitsipaal- või eramuuseum. Kõik inimesed teevad hästi tööd ja ma arvan, et nad peaks selle töö eest saama väärilist tasu.
Olen töötanud muuseumimaastikul 41 aastat. Esiteks, ma tahtsingi töötada muuseumis. Läksin juba enne ülikooli lõppu muuseumi tööle. Muidugi mind kutsuti, eks elus on natukene õnne ja kokkusattumisi. Ma hakkasin tööle ülikooli ajaloomuuseumis ja ülikooli ajalooga. Kuna lõputööteema oli ülikooli ajaloost, siis kõik sobis kokku. Teiseks on inimesed, kes muuseumides töötavad. Nad on hästi laia silmaringiga, haritud ja samas mõnusad suhtlejad.
Ülikooli ajaloomuuseum pani minu muuseumiteadmisele ja -mõistmisele aluse. Seal anti mulle võimalus töötada kõikidel ametikohtadel, mis muuseumis üldse on olemas. Toona muuseumipedagoogi ametikohta kui sellist ei olnud, aga olid giidid. Minagi olen seda tööd teinud. Ülikooli ajaloomuuseumist sain selle kooli ning sealt edasi läks kõik loogilist rada.
Kui võrrelda meid Euroopa ja maailma muuseumidega, on Eesti muuseumid väga heal tasemel. Ekspositsioonid on suurepärased, näitused on väga head ja läbitöötatud. Minu arvates on oluline, et ei tehta ainult näitust, vaid sinna juurde tehakse näiteks haridusprogrammid ja loengusarjad, mis kokku moodustavad töötava terviku.
Kui räägime rohelisest muuseumist, siis uusi näitusi-ekspositsioone tehes võiks mõelda keskkonnateadlikumalt, püüdes ära kasutada eelmiste näituste vahendeid. Kui tegime näiteks Tartu Linnamuuseumis usunäitust, kasutasime ära kõik eelmise näituse vitriinid, värvides need lihtsalt teist värvi. See võib tunduda väike asi, aga kui kõik niimoodi toimivad, siis on mõju suur. Meie kunstnikud, kujundajad ja produktsiooniinimesed on nii andekad ja loovad, et nad kindlasti oskavad ära kasutada seda, mis juba olemas.
Muuseumikaart on üks muuseumide toetamise võimalusi, mis annab võimaluse terve aasta muuseume avastada. Eestis on umbes 250 muuseumi ja igale poole saaks minna sama kaardiga – kujutage ette! See oleks hästi tore kingitus. Mulle meeldiks, kui ühel hetkel tulevikus jõuame selleni, et muuseumikaart kehtiks ka Soomes. Arenguvõimalusi on muuseumides meeletult.
Muuseumid teevad tublit teavitustööd koolidele ja lasteaedadele. Olen seda näinud Eesti Ajaloomuuseumis ja Tartu Linnamuuseumis. Selles kindlasti ei ole asi, et muuseumid sellega tööd ei teeks. Mõnikord on programmid koolides-lasteaedades nii tihedad, et lihtsalt ei jõuta tulla ning sellest on kahju. Kaugelt tulijatel saab määravaks raha. Taheti ju luua muuseumiportfelli ning sellest oleks olnud abi kaugetele koolidele, et nad saaksid samuti muuseumisse tulla. Natuke oleks vaja riiklikku abi just kaugematesse kohtadesse.
Muuseumid oskavad inimesi vastu võtta – on ilmselge, et ükski laps ei lahku muuseumist nuttes. Muuseumid suudavad anda targalt edasi positiivset emotsiooni.
Seoses rohelise muuseumiga on mul üks mõte veel. Muuseumid võiksid teha rohkem koostööd omavahel, et igaüks poleks omaette kuningas. Mind natuke hämmastas see, et meil oli kolm kotinäitust ühel ajal eri kohtades: kolm ekspositsiooni, kolmed vitriinid, kolmed produktsioonitegijad. Kui mõtleme meie tänasele elule ja rahapuudusele, võiks küsida, kas juhul, kui see oleks olnud ühes kohas, oleks saanud teha ühe toreda kataloogi sinna juurde.

Tavaliselt on üks näitus üleval kuus kuud. Aga kui teeks nii, et see läheks edasi järgmisesse kohta? Kui mõtleme lastele, kellel ei ole palju võimalusi sõita muuseumi, oleks ju parem, kui muuseum tuleks oma näitustega neile lähemale?

Keelekümblust ei arendata mitte ainult koolides, vaid ka muuseumides. Kiiduväärselt on Eesti muuseumid Ukraina teema väga hästi omaks võtnud. Ukrainlastega tegeletakse eri muuseumites eri tasanditel, kõigil on oma programmid nende jaoks. See on väga tore.
Eesti muuseumid teevad iga aasta nii palju ja ma tean, kui südamega näitusi tehakse. Keegi ei mõtle nii, et ah, teeme näituse ära.
Aga soovituse kohta ütleksin niimoodi: ükskõik, kus me Eestimaal elame – austagem oma kohalikke suuri või väikeseid muuseume. Nad kõik on teinud tööd terve aasta. Lähme oma kodukandi muuseumisse, kui me ei jõua kaugele sõita. Teeme kummarduse oma muuseumidele!
Muuseum on kõige ilusam töökoht maailmas. See on nii mitmekesine, põnev ja huvitav. Iial ei hakka seal igav. Muuseum on töötamiseks särav koht, kus vaim ei tuhmu. Esile kerkivad üllatused panevad su mõtlema ja teevad erksaks.
Minge muuseumisse külla! Just külla! Ma olen terve elu rõhutanud, et meil ei käi külastajad, vaid külalised. Külastaja on Statistikaametile, aga muuseumi ootame külalisi.
- Sirje Karis, intervjuu: Kristi Paatsi, "Sirje Karis: "Muuseum on kõige ilusam töökoht maailmas"", Muuseum, 2/2022 (sügis/talv)

Minu isa, kes lahkus siitilmast päris ammu, ütles kunagi: tüdruk, kõigepealt mõtle ja siis tegutse. Mitte et mõtle ja ütle, vaid tegutse. Need isa sõnad on jäänud mulle kuklasse. Ma võtan oma jonni ja kanguse ja järjekindluse... ja teen asja ära. Enne tuleb plaan lihtsalt läbi mõelda, mitte uisapäisa tormata.
Mulle väga meeldivad kübarad. Minu meelest võiksid kõik naised kübaraid kanda.
On sündmusi, millest võtan osa koos presidendiga, ja on päris palju asju, mida teen n-ö omapäi kui presidendi abikaasa. [---] Kus suudan, püüan oma kohaloleku ja arusaamadega nõrku kohti tugevamaks teha.
[SOS Lastekülast:] See on erakordne organisatsioon, kus olen näinud nii empaatiavõimelisi, suure südamega inimesi. Uskuge, see on haruldane.
Lapsi peab Eestimaale sündima, aga see õrn ja habras hetk ei peaks olema emadele ja pisikestele nii raske.
Külastajana lähen muuseumisse alati. See on koht, kus ma puhkan.
Kõik muuseumid on minu lemmikud. Olgu seal kunst või ajalugu või midagi muud – olen täielik fänn! Ja kui teema on juba tuttav, siis vaatan teise nurga alt: kuidas on ekspositsioon teostatud, mil moel on valgust kasutatud, esemed installeeritud… Ühesõnaga, lähenen profi pilguga.
Minu suurim tööalane saavutus on kindlasti Eesti Ajaloomuuseumi renoveerimine ja ülesehitamine, Suurgildihoonest Maarjamäe kompleksini, sekka filmimuuseumi rajamine. See oli suur töö, mis võttis meeletu aja – kokku 14 aastat. Teel ilmnes tuhat probleemi, aga saime hakkama. Ja ega ma seda üksi teinud, mul olid kõrval haruldased inimesed. Ah! Sellele mõeldes tuleb kohe hea tunne sisse.
[Eesti headest külgedest:] Meie kultuur on absoluutselt kõrgel tasemel, olenemata sellest, kas räägime teatrist, kinost, kunstist, kirjandusest, filmikunstist, muuseumidest või disainist. Mitte mingit häbi ei pea tundma. Mis veel on hästi – meil on targad lapsed ja noored. Haridus on hästi tähtis. Vaadake kasvõi meie noori ettevõtjaid, mida kõike nad teevad, täiesti maailmatasemel! Ja loodus on meil imeline. Mine metsa ja kõik mured on läinud! On ju nii.
Inimeste hakkamasaamine on probleem. Pahasti on see, et kui ma lähen Puhja poodi ja vaatan hindu, siis minu ümber on pered, kes vaatavad ka hindu. Ja ma näen, kuidas nad seda teevad. Vanematel inimestel on luubid kaasas, et leida porgandipakkide alt see kõige väiksem number. See on reaalsus, ma olen seda näinud. Ja see on kurb.
[Vaimsest tervisest:] Aga teate, see pole ainult meie laste probleem. Täiskasvanutel on vaimse tervisega sama palju muresid. Eks see ole osalt tingitud koroona-aastatest: inimene on loodud suhtlema. Mitte kõik ei talu üksiolemist.
Noori õpetajaid on juurde vaja. Ma ei tea, kuidas neid motiveerida. Palk üksi seda ju ei tee – raha on alati vähe ja see ei pane tingimata silma särama. Midagi peab lisaks muutuma, on see siis koormus või metoodika. Mina pole inimene, kes oskab seda öelda, kindlasti on targemaid.
Ja veel üks asi. Mul on kurb, et raamatukogud pannakse kinni. Jah, saan aru, et raha pole, aga lihtsalt… raamatud on kallid ja väikeses kohas pole see koht ainult laenutamiseks. See on külakeskus, kus käiakse suhtlemas. Sellest on hästi-hästi kahju.
[Riidevalikust presidendi abikasana:] Olen pidanud end muuseumi direktorina 21 aastat ise riidesse panema ja teen seda edasi. Ostan püksid ja ostan pintsaku.
Paraku pole me tõepoolest saanud 20 aastat vabariigi aastapäeva kodus tähistada. Küll aga teevad seda meie lapsed, kes saavad kokku, katavad pidulaua ja tähistavad südamest. See on meie peres oluline päev. Ainult et minu ja presidendi tee on kulgenud marsruudil riidesse, autosse, vastuvõtule.
Ma olen väga järjekindel, lausa jonnakas! Ja eestlane on jonnakas. Ma lihtsalt ei jäta pooleli, kui tahan midagi saavutada. Ma lihtsalt teen selle ära. Jah, saan aru, et see pole võib-olla väga hea iseloomujoon, aga… midagi pole parata. Sa ei saavuta elus midagi, kui pole järjekindel.
[Ukraina sõjast:] Ma arvan, et see aasta on mõjutanud tervet maailma, kõiki inimesi ja kõiki riike, kuigi sõjas pole me kõik, vaid on Ukraina. Ma ei saa mõistusega aru, kuidas on tänapäeval, meie sajandil, niisugune õudus üldse võimalik? Mul on sellest päris keeruline rääkida. Olen SOS Lasteküla patroonluse kaudu kohtunud lastega, kes on jäänud sõjas vanemateta… Teisest küljest on aga olnud hea meel tõdeda, et Eesti inimesed on harukordsed. Kogu see abi, mis on läinud Ukrainasse nii riigi poolt kui ka vabatahtlike tööna. Hämmastav! Eesti inimesel on hea süda. Aga see sõda peab otsa saama. See on minu suurim soov.
[Elu keerulisimast ajast:] 1992, Eestimaa oli just vabaks saanud ning abikaasal oli lõpuks võimalik minna Londonisse teadustööd tegema. Mina jäin esialgu mõneks kuuks kolme lapsega Eestisse. See oli hästi raske aeg, süüa ei olnud. Tollal oli ju talongisüsteem – olid viinatalongid ja olid toidutalongid. Nõnda ma siis käisin meie kohaliku poe ees meestega vahetust tegemas – viinatalongid piima- ja lihatalongide vastu. See oli tõesti raske. Lisaks olid poisid 10 ja 12 ehk vanuses, kus söövad kõik ära, mis neile ette kannad. Aga see aeg läks ül
Ma päriselt usun, et kõigest saab üle. Elus ei ole olukordi, millest üle ei saa. On ainult üks ja see on surm. Absoluutselt kõiki muid muresid on võimalik lahendada.
[Vaimse tervise kosutamisest:] Mul on olnud suur õnn elada keset kultuuri. Mine muuseumisse, mine kontserdile, käi teatris, loe raamatuid. Tantsi! Laula! Uskuge, see aitab. Meeletult. Kultuur on nagu ravim. Sa lihtsalt lähed ja kõnnid näitusel, unustades kõik muu.
Aed on koht, kus saan olla päris mina ise. Seal on lilled ja ravimtaimed. Kui on suveaeg, siis tomatid ja kurgid ja peedid ja porgandid. Nendega ma räägin ja tegelen. Asjatada – käed mullas, mõelda omi mõtteid, see on rahustav. Tuled tuppa ja tuju on hea. Ja õhtuti, kujutage ette – oled suveõhtul oma aias. Taevas on sume, võtad istet ja kuulad vaikust, ilmailu enda ümber. No see peaks küll tervise korras hoidma.
Kui ma Maarjamäel ajaloomuuseumis töötasin ja teinekord mingil põhjusel vihastasin, siis lihtsalt sammusin enda kabinetist üle tee mere äärde ja seal kasvõi karjusin kõva häälega, aga sain selle tunde endast välja. Meri tõi rahu tagasi.
Meil on suur pere ja see on tõesti tore hetk, kui me kõik saame kokku. Kuidas lapsed ja lapselapsed istuvad laua ümber, mina olen pliidi taga ja naudin, kuidas nad minu valmistatud toitu söövad. Ja need naljad! Meil on päris humoorikas kamp, nagu väike Itaalia pere, kus visatakse nalja ja lõbusalt üksteise kallal võetakse. See kõik on hästi armas! Sest pere on hästi tähtis. Minu perele on pere tähtis.
[Perega Tallinna-teemalise lauamängu mängimisest:] Kõik mängisime: lapsed, emad-isad, mina ja Alar Karis. Tunnistan, et tänu oma tööle ajaloomuuseumis sain selles mängus korralikult särada. Olin tiimis koos oma kõige vanema lapselapsega, kes siis kõrvalt ütles, et vanaema, sa oled päris tark, tead.
Sellised pisikesed ilusad hetked on hästi toredad. Kui sa nende sees oled, siis ju ei mõtle nii. Väärtus jõuab kohale hiljem.
On hästi tore, kui keegi ootab. Ma arvan, et igale inimesele on tähtis, kui keegi kuskil teda ootab.
Süüa teha ma armastan. Olen õnnelik, kui saan mõelda ja mängida. Ja seda ma võin küll öelda, et ma ei tee kunagi ühesuguseid toite.
Jõuludeks olen teinud 30 aastat kalkunit, aga ma olen teinud ka seda kalkunit 30 aastat erinevalt. Nii et firmarooga mul polegi – kogu aeg on uued toidud. Õnneks ka tänuväärsed sööjad.
Mul on hea meel, kui mu lastel läheb hästi. Ja mul on hea meel, kui mu abikaasal läheb hästi. Ma arvan, et kõigil on nii – ega ma mingi eriline inimene ole.
Jah, muusika ja Alar Karis on kokku laulatatud.
[Alar Karise kunagisest viiulimängust kantriansamblis Rentaablus:] Kodus teda polnud. Nädala sees tehti proovi ja laupäev-pühapäev oldi esinemas. Tegelikult on sellest ajast üks ilus asi tulnud – see imeline sõpruskond, kellega endiselt läbi käime. Kui "poistel" on hea tuju ja tuleb hoog peale, siis võetakse ka pillid välja. Eriti augustikuus minu sünnipäeva ajal... Seda olen ma tõepoolest elus õppinud, et igast asjast, mis tundub vaev ja valu, võib sündida midagi ilusat.
Probleeme on ju alati, aga kui jagad, siis tundub, et mure polegi nii suur, ja keegi pakub alati lahenduse. Midagi ei jää tegemata, ka kõige halvem olukord saab otsa.
Üldiselt on niimoodi, et mina püüan öösiti magada. Üleval olen tõesti siis, kui on mingi mure. Näiteks kui keegi on haige, siis mõtlen, kuidas aidata. Teinekord aga hoiab üleval töö. Olen võtnud endale igasugu kohustusi ja näib, et pean ka nüüd paar-kolm ööd tegutsema. Mul on terve elu nõnda olnud – kui päevaga ei jõua või ei oska, siis tuleb võtta ööst lõivu.
Ma kardan kurje inimesi. Neid, kes on pahatahtlikud ja õelad. Siis ma tõesti kaotan pinna jalge alt. Kui keegi sõnadega ründab või on meelega pahatahtlik, siis ma taganen, jään vait. Seda ma tõesti ei talu.
- Sirje Karis, intervjuu: Kelly Kipper, "Presidendi abikaasa Sirje Karis: ma päriselt usun, et kõigest saab üle", Anne & Stiil, 01.03.2023

Sirje Karis

Wikiwand in your browser!

Sirje Karis

Wikiwand in your browser!

Intervjuud

Välislingid