Ruth Joan Bader Ginsburg (15. märts 1933, New York, USA – 18. september 2020, Washington, USA) oli USA Ülemkohtu kohtunik, naisõiguslane ja inimõigusaktivist.
Ei föderaalne ega osariigi valitsus ei käitu kooskõlas võrdse kaitse printsiibiga, kui seadus või ametlik poliitika keelab naistele pelgalt sellepärast, et nad on naised, täieliku kodanikustaatuse - võrdse võimaluse püüelda, saavutada, osaleda ja panustada ühiskonda nende isiklike annete ja võimete kohaselt.
Pöördumine kohtu poole kohtuasjas United States v. Virginia, 518 U.S. 515 (1996)
Eriarvamused kõnetavad tulevikku. Need pole ainult ütlemaks: "Mu kolleegid eksivad ja mina teeksin seda nii." Suurimad eriarvamused muutuvad kohtu arvamuseks ja järk-järgult, ajapikku, saavad nende seisukohad üleüldisteks. Nii et see ongi eriarvamusele jääja lootus: et nad kirjutavad mitte tänasele, vaid homsele.
Intervjuu Nina Totenbergile, National Public Radio, 2. mai 2002
[Ajakirjanik:] Kui mitu naist Ülemkohtus oleks piisav arv?
Üheksa, üheksa... Pikka-pikka aega on seal olnud üheksa meest, eks ole? Nii et miks mitte üheksa naist?
Intervjuu: Diane Sawyer, The Women's Conference, Long Beach, California, 26. oktoober 2010
Kahjuks ei kaitse seadus dokumentideta immigrante ja neid allutatakse kohutavale ekspluateerimisele. Selle tulemusena on nad nõus töötama palga eest, millega ei lepiks ükski inimene, kes on meie kaldail teretulnud. Minu arvates on selle probleemi lahendus Kongressi käes. Inimesed, kes teevad kõvasti tööd, maksavad makse, neile inimestele peaks andma võimaluse asuda rajale, mis viib kodakondsuseni, ja kui see nii läheks, et langeks nad ohvriks tööandjatele, kes ütlevad: "Me tahame teid, sest me teame, et te töötate palga eest, mida me kellelegi teisele seaduslikult maksta ei tohiks."
Kui olen ooperis, unustan end täiesti. Ma ei mõtle järgmise nädala kaasusele või kokkuvõttele, mida olen parasjagu koostamas. Olen lummatud muusikailust ja draamast. Inimhääl läbib mu keha nagu elektrivool. Ooperis on nii õiglust kui ka armu ja suuri tundeid.