Rolandi laul

Jean Fouquet, "Roncevaux' lahing aastal 778. Rolandi surm", Tours, v. 1455–1460, Prantsusmaa rahvusramaatukogu.

"Rolandi laul" ("La Chanson de Roland") on arvatavasti 10. sajandist pärinev vanaprantsuse rüütlieepos, mis kujutab frankide kuninga (hilisema keisri) Karl Suure õukonda kuuluva rüütel Rolandi hukkumist 15. augustil 778. aastal Roncevaux' kuristikus Pürenee mäestikus toimunud Roncevaux' lahingus, kus baskid ründasid Karli Hispaania-retkelt tagasipöörduva armee järelväge.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: "Rolandi laul", tlk Johannes Semper, rmt: "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia", 1962.

[Roland Olivier'le:]
"Senjööri eest peab rüütel kannatama
ükskõik mis häda, kanget kuumust, külma
ja mitte säästma oma verd ja ihu!...
Las lööb sul oda, minul Durendal,
mu tubli mõõk, mis saadud suurelt keisrilt.
Kui selles lahingus mind tabab surm,
siis öelgu see, kes omandab mu mõõga:
"See siin on ustava vasalli mõõk."

• lk 114

[Roland Olivier'le:]
"Meil seisab ees nüüd karm ja äge lahing,
missugust maailm pole näinud veel.
Sa võta oma mõõk ja raiu vapralt,
ja mina panen tööle Durendali!
Ei ole vähe meie mõõku kandnud,
ei ole vähe võitnud lahinguid!
Ei tohi halba laulu luua meist!"

• lk 116

Ja asub kohe võitlema Turpin.
Ta all on ratsu, võidetud Grossaille'ilt,
kes suri Taanis, tema mõõga läbi.
See hobune on nagu tulesäde;
on siledad ja pikad tema jalad,
ta reied lühikesed, laudjas lai,
ta kere pikk ja selg on väga kõrge,
ja saba valge, laubal tume tutt,
ta kõrvad väikesed ja pea on kõrb.
Ei ole kiiremat maailmas ratsut.
Ta annab kannuseid ja hobu lendab,
üks siht vaid ees — Abismi rünnata.
Sel käes on kilp, kust sätendavad vastu
topaasid, ametüstid ja rubiinid.
(Metas'i orus kord emiir Galafe
sai selle kilbi otse saatanalt.)

• lk 117

Rolandi silmi katab pimedus.
Ta pingutades ennast püsti ajab
ja katsub seista, palged kahvatud.
Ta märkab enda ees üht pruuni kivi
ja suures vihas mõõka haarates
ta selle pihta kümme korda lööb.
Küll kõliseb ta Durendali teras,
kuid see ei murdu ega sälke saa.
"Ah, tule, püha Maarja, aita mind!"
nii hüüab krahv. "Mu kaunis Durendal,
mu tore mõõk, mul sinust kahju hakkab,
kui tuleb surm, sind enam ma ei vaja.
Koos sinuga kui palju võite saadud,
kui rohkesti on vallutatud maid,
mis kõik on Karli valdusesse jäänud!
Sa ära iial selle käite satu,
kes oma vastase ees hirmul on!
Sind kandnud kaua tublimaid vasalle,
teist taolist küll ei leidu Prantsusmaal!"

Lööb Roland oma mõõga vastu kivi,
graniiditükid aina lendavad,
mõõk kõliseb, kuid tera — see jääb terveks,
mõõk kivist ainult kargab tagasi.
Kui Roland näeb, et mõõk ei purune,
ta hakkab vaikselt tema pärast kurtma:
"Kui ilus, püha oled sa, mu mõõk!
On pühad säilmed sinu kullast peas:
üks hammas Rooma Peetruselt on selles,
Basiliuselt pühalt pisut verd
ja püha Dionysiuse juukseid,
tükk rõivast pühalt Maarjalt eneselt.
Ei tohi sattuda sa paganate kätte,
sind omandada võib vaid kristlane.
Kui palju maid ma võitnud sinu abil,
need kõik on praegu suure keisri omad,
me hallipäise Karli valduses.
Sa iial araverelise pihku
ei tohi sattuda, mu tubli mõõk!"

• lk 122-123

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Rolandi laul