Puju

Mary Vaux Walcott, Artemisia discolor (1917)

Puju (Artemisia) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimede perekond. Perekonnas on 200-400 liiki, teiste hulgas koirohi (Artemisia absinthium), estragon (Artemisia dracunculus) ja eesti looduses väga tavaline harilik puju (Artemisia vulgaris).

Proosa

• Varsti pärast seda näeme Arnot tänaval põllupeenra kohal seisvat ja mõttes rohukõrrekesi vaatlevat, mis endid siin ja seal lumest kurvalt välja upitavad. Iseäranis tugevad on puju ja raudrohi kõdunemisele vastu pidama, kaua hoiavad nad endid püsti, nagu oodates, et nende kolletanud ja eluta kehadesse elujõud veel kord tagasi tuleb.
  • Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 131

• Lauda nurga tagant näeb hommikut. Taevas on rohekaskollane nagu õhtul. Soometsa sakkide tagant kerkib roosat õhetust. Kitsas pilvetriip poolel taeval võtab aegamööda kullakarva serva. Kui seista ja vahtida, siis näeb, kuidas valgus võidab, puud ja põõsad lähevad selgemaks, põllukonarad ja kuivanud pujuvarred kerkivad hämarusest välja.
  • Arvo Mägi, "Uputus", 1999, lk 49

Luule

Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

• Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel" (1974), lk 14

Varjud õue ulatusid, põõsad muutsid kuju
hiigelsõnajalaks moondus kraavikaldal puju.

Hiigelsõnajalaks moondus öine mõttelend
tundsin äkki, et ma olen hetkeks leidnud end.

Tundsin äkki, et ma olen just seesama puju
hämaruses moondun teiseks, muudan oma kuju,
/---/
Tuleb Kuu ja jällegi ma muudan oma kuju
olen hiigelsõnajalg, kuid tegelikult puju.

Olen hiigelsõnajalg ja puju salgan maha
Päike kadus metsa taha, tahad või ei faha.

• Juhan Saar, "Öine mõte" kogus "Õnnelik mees" (1977), lk 60

Mind noomis toimetaja, noor ning vali:
"Viib te sonette liialt kaasa tuju,
on heitlik nende toon ja muutlik kuju,
koos traagikaga käib neis võllanali.

Värss lonkab kord, et tassi hospitali,
kord vist Petrarcalgi see nii ei suju...
Kesk liiliaid te aias lokkab puju,
te laual kõrvu konjak on ning kali."

• Kalju Kangur, "Stabiilsusest" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 72