Psühhiaater

Kurt Schwitters, "Merzbild 1A (Psühhiaater)" (1919)

Proosa

• Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 50-51

• "Omaenda surmast ei saa kirjutada."

Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.

Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast.

Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.

Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan ükskõik mida, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks?

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 8-9

• Olles korra kahekesi hea vana portveini ja sigarite seltsis, seletas Jaak siiski oma koolipõlvest, kus tal oli juhtunud sihuke võimlemisõpetaja, Vaino Gussar, kellele tuntud ja hinnatud psühhiaater Kaivo Kahing pannud diagnoosi: on, nagu enamik inimesi ikka, süüdimatu, kuid võib suusatada iga ilmaga, ent oleks soovitatav ilma keppideta.

"Gussar on siiamaani vaatamata oma kõrgele eale ja silmnähtavale ebakompetentsusele noorte spordihimulisuse vallas, ikka võimlemisõpetaja. See seletub sellega, et ema sünnitas ta suusatades peadpidi kevadisse lumme ja lapsuke kõksus veidi ära."

• Aleksander Müller, "Suusaloll", rmt: "Mülleri jutlused" (2006), lk 30

Luule

Hullumajas tuleks võtta kured järelvalvele!
Psühhiaatrid, targad mehed, võtke linnud arvele!
Ise pole külma tundnud, teavad mõelda talvele;
käskige, et sanitarid järgi lendaks parvele.

• Juhan Viiding, "George Marrow 1011. uni", rmt: "Kogutud luule" (1998), lk 121

Üll hall halatt, on haigedki kui haabad.
Nad ongi haavad — inimkonna haavad,
kõik paha veri sissepoole valgund —
üks peab end Rooma riigiks, teine — ristipuuks.

Võib-olla teabki tark ja õppind psühhiaater,
kui ütleb: kergem neil on kinnisulma saatel,
kuid seks, et — pater noster! — mõista psühhopaate,
ju ise oldama peaks... psühhopaater!

Oh elu loomaaed, suur hullumaja, oh...
On surmast rängem saatus hingel puuduv loht...

• Arvi Siig, "Luul" kogus "Püha argipäev" (1983), lk 14

- Ema viis mind psühhiaatri juurde. Läks ees sisse ja rääkis
ilmatu pikka aega. Siis läksin üksinda ette. Muidugi ma
lootsin, et see on sihuke sõbralik Jeesus, noh nagu Leonardo
"Pühast õhtusöömaajast". Sittagi. Pisike ätt, kandilise koonuga
ja nõnda närvis, et keksis mööda põrandat justkui lind. Ei
tasu küsidagi, kummal meist rohkem arsti vaja. Pigistasin suu
kinni ja mõtlesin: või sinu kätte peaks ma oma vaimu andma,
va kiitsharakas.

• Helena Anhava, "Ema viis mind psühhiaatri juurde" kogus "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 66

Printsess põeb prosopagnoosiat!
Näopimedust! Pasun hüüab!
Psühhiaater, mitte kojanarr.
Nägusid trükitakse juurde.
...
Väikeses Eestis näitab kirjanik
koolis lastele Lenini pilti.
"Jaa, muidugi!" vastavad lapsed.
"See on ju Konstantin Päts."

• Maarja Kangro, "Prosopagnootiline vabadus", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 9