Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate?
"Aga sina, Catherine?" küsis François. "Kas sina oled ka võlausaldaja? Kas sulle on palk välja makstud?"
"Mina - võlausaldaja!" ütles Catherine ja tema halisev hääl kõlas äkki nagu härjamöire. "Mitte eluilmas, eluilmaski! Kas mulle on palk välja makstud või mitte, see pole kellegi asi!"
"Jumal tänatud, Catherine, see on sul üks ilus ütlemine!" sõnas François. (lk 176)
George Sand, "Leidlaps François", rmt: "Kuradimülgas. Leidlaps François", tlk Tatjana Hallap, 1997, lk 90-215
Ülejäänud päeva oli Irja vaikne. Mõtted takerdusid, talle tuli meelde, kuidas firmasse oli kevadel tulnud uus mees, ökonomist, kuskilt Imatralt, tema jaoks oli firma pannud lehte korterikuulutuse. "Helsingi Sõnumites" oli ilmunud suur kuulutus, see maksis kindlasti sama palju kui Irja poole kuu palk. 2 — 4 t + k. Otsime oma juhtival kohal olevale töötajale.
Ega ta firmat süüdistanud, mis sinna parata sai, et vabu kortereid ei olnud. Ja tema pärast ei tasunud muidugi lehes kuulutada, tema sai tagasihoidlikku palka, firma ei saanud ju vastutada tema maksevõime eest.
Ta oli siin töötanud juba üle seitsme aasta, aga see ei tähendanud midagi. Inimeste võrdsus ei ole tõsi, ka siin mitte. See oli lihtsalt üks ülespuhutud sõna, kui hakkaks võrdsust nõudma, lastaks töölt kindlasti lahti, pistetaks lõpparve pihku. Siin oli kabinette, milles oli erinev lõhn, uksi, millest mindi sisse erineval viisil, kandikuid, millel oli erinev toit. Direktori jaoks oli söökla külmkapis lõhet, direktori kandik viidi tema kabinetti.
Nii nähtavasti peabki olema. Kui kõiki koheldaks võrdsetena, kes siis enam viitsiks tööd rügada, püüaks teistest ette jõuda? Aga kõikide puhul püüdmine ei aidanud, eriti mitte naiste puhul. Temagi on siin juba seitse aastat sama töö peal, samal positsioonil, palk oli aastate jooksul tsipake nagu tõusnud, aga sellest jagus ikka vähemaks ja vähemaks.
Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 11
Vastavalt üldtuntud majandusseadustele tekib töö käigus lisaväärtus. Palgana saad sa kätte osa, tihti vaid tühise osa sellest lisaväärtusest. Niisiis sa sisuliselt annad raha, mitte ei saa. Sa teed teistele raha ja raha ongi see, mis on nende teiste käes. "Põhk", "kõrred", "puru", kui kasutada Liz Franzi põllumajanduslikke (ikkagi maatüdruk!) eufemisme. Raha on vihm, mis sajab rikka põllule, aga vaese põllule ei saja. Raha on vabadus.
Ma pole iial muretsenud palga pärast, nii et see pole kunagi olnud minu jaoks teema. Mõnede kolleegide jaoks, kel on suur perekond, ja kõigile teistele on see tähtis teema.
Ja kui kellelgi oli tööd vaja, andis Harry Kuningas talle selle, palgaga, mis ei olnud palju väiksem kui mujal linnas, aga kui keegi Harry Kuninga tagant varastas, sai ta teenitud palga. (lk 209)
Venemaal on raha lõhn selge ja ühemõtteline: väike palk lehkab higi, viletsuse ning lootusetuse järele, suurel rahal aga on küljes tugev pettuse, kriminaalkuritegude, omastamise, pistiseandmise ja inimpõlguse hais. Venemaal ei saa suur raha põhimõtteliselt puhas olla, selles ei kahtle seal keegi.
Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 84
Eestis on ikka veel levinud arusaam, et palgalõhe väheneb loomuliku arengu najal niikuinii ja mingit sekkumist ei ole vaja. Ebavõrdsuse jätkumist ei saa lubada ning vaikselt loota, et sooline palgalõhe kaob iseenesest või vaba turu toimimise tulemusena. Nii nagu vaba turg lubab "orjapidamist", pigistab turg silma kinni ka ebavõrdse palga maksmise ees.
Ballett on kaunis kunst, aga see on ka tippsport. Töö intensiivse iseloomu tõttu pole mõeldav, et artistid teeksid arvestatavaid lisatöid, seega riigi rahastatud teatrist saadud töötasu on nende ainuke sissetulek. Suurem osa Eesti balletiartistidest teenib kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalka (mis pole kaugeltki vääriline tasu selle töö eest) teadmisega, et karjääri lõpuks on nad ausalt välja teeninud pisikese pensioni.