Mart Keskküla

Mart Keskküla (sündinud 3. novembril 1947) on Eesti arhitekt, kes tegeleb peamiselt ajalooliste hoonete restaureerimisega.

• Mul on hea meel, et täitus Villem Raami kunagine unistus sellest, et Padise varemete vahel saaks jalutada ja neid uurida, ja et ma sain olla osa sellest. Padise kloostri ajaloo uurimine on aga tegelikult veel ees ja selle võimaluse me püüdsimegi alles jätta. Teame, et tsistertslased tulid Padisele XIII sajandil Kärknast. Kirik õnnistati sisse 1448. Kus nad nii kaua palvetamas käisid? Me avasime varemed nii, et inimesed saaks seal sees ohutult käia ja samal ajal on kloostris võimalik arheoloogilisi uurimisi edasi teha. Klooster ei tohiks muutuda muuseumiks nagu Haapsalu linnus.

• Ma tahaksin – ja olen ka seda kloostrit praegu haldavale sihtasutusele soovitanud – raidkunsti taas ausse tõsta. Kloostri keldrisse korjasime päris palju raidkive. Need on vaja sorteerida ja nendega tegeleda. Raidkunst oli omal ajal au sees, praeguseks pole aga praktiliselt ühtegi meistrit alles jäänud, kõik tegelevad hauakividega. Raidkivi töötlemist ja tööriistu tahaksin ma kloostri keldris näha, et käsitööoskus edasi kanduks.

• Juba Rooma ajal ehitati ju enamasti sellest kivist, mis kohapeal võtta oli, mujalt transportimiseks polnud võimalusi. Ka meie kloostrid ja mõisad on reeglina ehitatud läheduses olevatest materjalidest. Viljandis veeti maakive kokku. Ristiusk tõi meile tellise- ja lubjapõletamise oskuse. Eesti kiviarhitektuur hakkas arenema alles XIII sajandil. Arhitektuuritudengitelt ikka küsin, kui vana meie arhitektuur on, just see osa, mida saame käega katsuda. Eesti arhitektuur algab tegelikult just XIII sajandi väikestest kivikirikutest. Selleks, et neid väärikalt rekonstrueerida või konserveerida, tuleb õppida tundma materjali, mõista toonaste meistrite mõtteviisi, uurida, kuidas müüre laoti. Alles siis saab mõelda, kuidas sellele tänapäeval läheneda. Tänapäeva kiviladujad lähenevad müürile nagu rikka mehe kaminale: kõik peab olema loodis ja sirge, aga omal ajal ju nii ei tehtud.

Praegu pole muidugi lähedalasuvatest materjalidest alati võimalik ehitada. Kunagi olid kõik Tallinna kõnniteed paekivist. Praegu pole karjäärist võimalik sellist vastupidavat kivi saada. Puuduvad karjäärimeistrid, kes oskaks öelda, millisest kihist saab kõnniteeplaati, kust trepiplaati ja kust müüriladumise kivi. Ise tuleb leida selline karjäär, kust võtta õige kivi, mis väljas ka vastu peab.

• Nõukogude aja suur eelis oli see, et tööde jaoks oli raha. Paide linnus ehitati vundamendilt üles. Üles ehitati Purtse linnus, millest toona sai väike kultuurikeskus. Pärast seda tõstis muinsuskaitse häält ja keelas koopiate ehitamise. 1980. aastatest sai alguse suund mitte nii ulatuslikult rekonstrueerida. Rakvere linnusest sai veel enne seda n-ö Disneyland. Kui kõik linnused oleksid praegu aga sellised nagu Padise klooster, siis oleks ehk jälle teistpidi igav.

• John Ruskin ütles XIX sajandil, et restaureerimine on kõige suurem häving, mis ühele hoonele osaks võib saada. Veneetsia harta tuules võiks ka öelda, et kõige õigem on konserveerimine ja konserveeritav osa peab olema algupärasest osast eristatav.
  • Intervjuu: Merle Karro-Kalberg, "Padise klooster on ajaloo uurimiseks valmis" Sirp, 06.11.2020