Lääne-Euroopa

Proosa

Lääne-Euroopat mõjutasid ühelt poolt fašistide kuriteod ja sõjaeelsete konservatiivide kalduvus nendega koostööd teha; teisalt jällegi vajadus maha pommitatud linnu ja tööstushooneid uuesti üles ehitada ja kommunistide roll erinevates vastupanuliikumistes, mida nood ehk tegelikkusest suuremakski mängima kippusid.

See olukord tekitas ligi kolmekümneks aastaks tugeva poliitilise konsensuse paljudes küsimustes, mida tänapäeval võiks nimetada "vasakpoolseteks", ent mida tollal jagasid pea kõik suured Lääne-Euroopa erakonnad: tugev sotsiaalhoolekanne, mida rahastati jõukamate inimese suuremast maksustamisest, ametiühingute suur roll ühiskonnas, riikliku planeerimise olulisus sõjajärgsete ühiskondade ülesehitamisel.

Parempoolseid erakondasid eristasid vasakpoolsetest toona mitte niivõrd erinevad arusaamad majanduspoliitikast, vaid konservatiivsemad vaated kultuuri- ja sotsiaalküsimustes ning selgelt antikommunistlik välispoliitika.

Aro Velmet, "Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest?" ERR, 05.08.2020

See polnud esimene kord, kui Harvey märkas, et Ida-Euroopa vaesed inimesed sarnanevad omaaegsete Lääne-Euroopa vaestega mitte ainult asjade ja riiete, vaid ka kehaehituse ja näoilme poolest. Kes ta oli, kust ta tuli ja miks, see jäigi Harveyl teadmata, sest kui ta tahtis just midagi öelda, avanes uks ja üks mundris politseinik kutsus mehe ära. Mees järgnes talle närvilise valmisolekuga ja uks Harvey ees sulgus jälle. Kannatlikkus, kahvatu nägu ja suur hirm — seal kõnnib kannatus, mõtles Harvey. Ja ma leian, et ta on huvitav. Kas ainult äratundmise kaudu, kui igav võib olla maailm ilma teiste inimeste kannatusteta, saame me teada, kui lootusetult tuulevaikne oleks meie enda elu ilma kannatusteta? (lk 90)
- Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995