Matkimine

Jäljendamine ehk matkimine ehk imiteerimine ehk imitatsioon on käitumine, mille korral isend teeb järgi teise isendi toimimist.

Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.
- Aristoteles, "Luulekunstist" ("Poeetika"). Tõlkinud Jaan Unt, 2003, 7. ptk, lk 27

Nõnda on peaaegu kõik matkimine. "Pärsia kirjade" mõte tuli "Türgi salakuulajast". Boiardo matkis Pulcit, Ariosto matkis Boiardot. Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. Miguel de Cervantes tegi oma Don Quijotest narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas rändrüütlid muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. Raamatutega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see kuulub kõigile.
- Voltaire, "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)

Läbikäimine arukate inimestega on kõigile soovitav, kuna sel kombel võib lollgi teisi järele aimates targasti tegutsema õppida, sest järele aimata oskavad ka kõige suuremad lollpead, isegi ahvid, puudlid ja elevandid. (lk 19)
Kui see tubli mees surnud oli, hakkas üks kandma kübarat ja teine mõõka nii nagu tema, üks laskis endale tema soengu teha, teine matkis tema kõnnakut, aga keegi ei tahtnud olla aus mees, nagu tema oli olnud. (lk 35)
Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972

Enamikku jäljendajaist ahvatleb kõik jäljendamatu. (lk 7)
Leiutisi saab täiustada, loomingut ainult jäljendada. (lk 31)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR 30/2007

Kuslapi isa tegi kooliõpetajat silmates kohmetu kummarduse ja köhatas aupaklikult, mida loots pärast Kiire rõõmuks kaua aega järele tegi. Räägiti isegi, et Toots, kui tal enesel järelahvimisest juba villand saanud, Kiire käest iga Kuslapi isa kummarduse ja köhatuse eest ühe vana sule saanud, mis seadmise järel peenemalt ja jämedamalt kirjutab. Aga mine tea, kurjad keeled räägivad ju nii paljugi.
- Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 111

Kui alles alustad kirjutamist, põed tavaliselt imetlust mõne kirjaniku vastu ja tahes-tahtmata jäljendad tema stiili. Tihti juhtub, et tema stiil ei sobi sulle ja seepärast kirjutad halvasti. Kuid aja jooksul hakkab imetlus sind vähem mõjustama. Sa imetled ikka veel teatud kirjanikke, võid isegi soovida, et oskaksid kirjutada niisama, nagu nemad, kuid tead väga hästi, et sa ei oska. Arvatavasti oled õppinud kirjanduslikku alandlikkust. Kui mina oskaksin kirjutada nii, nagu Elizabeth Bowen, Muriel Spark või Graham Greene, oleksin rõõmu pärast seitsmendas taevas, kuid tean, et ma ei oska ja mulle ei tule pähegi püüda neid jäljendada. Olen selgeks saanud, et olen mina ise ja võin teha vaid seda, mida ma oskan, ega saa teha seda, mida ma tahaksin teha.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 457

Hemingway stiili on püüdnud jäljendada mustmiljon hilisemat sõnaseppa, kuid tagajärjetult, sest stiili kui orgaanilist struktuurinähtust selle sisemistes seostes on võimatu matkida. Väheseks jääb lakoonilisest ütlemisviisist, kui ei suudeta omandada stiili süsteemi, antud juhul eriti komplitseeritud pealis- ja allteksti opositsioonis. Jäljendajate mõnikord isegi artistlikult lakoonilise kesta all kõmiseb piinlik tühjus, samal ajal kui Hemingwayl napp-asjalik väljendus omandab struktuuri loova jõu. Hemingway näiliselt tarbekõnelist, tegelikult rangelt organiseeritud poeetilise kõne struktuuri ja stiili on raske edasi anda ka tõlkes, kus see pahatihti kaotab oma karguse ja lõdveneb vesteliseks. (lk 22)
- Erna Siirak, "Stiil kui sõnakunsti fenomen", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 7–34

Sotsiaalne sugu on iselaadne jäljendus, millel puudub algupärand. Õigupoolest on see niisugust laadi jäljendus, mis loobki kogu algupärandi mõiste jäljenduse enda mõju ja tagajärjena.
- Judith Butler, "Imitation and Gender Insubordination", rmt: "Inside/Out", 1991, (toim Diana Fuss)

Karjamentaliteedil on rahvusvahelistes suhetes suur jõud. Juhid kõikjal maailmas jälgivad teisi, õpivad neilt ja jäljendavad üksteist. Nad näevad, kuhu nende ametikaaslased tüürivad, millega toime tulevad ning kuidas nad oma võimu süvendavad ja põlistavad. Nad astuvad üksteise jälgedes samamoodi, nagu Hitler jäljendas Mussolinit, ning tänapäeval trambib see kari fašismi poole.
- Madeleine Albright, "Fašism: Hoiatus", tlk Matti Piirimaa, 2018, lk 234

[Urve] Lehtsalu arutleb nii konkreetsetele grammatilistele konstruktsioonidele kui ka stiilimarkeritele sobivate eestikeelsete vastete leidmise üle ja näitab, et lihtsalt autori stiili võimalikult täpne imiteerimine, eirates eesti keelele omaseid väljendusviise, ei taga paraku loodetud efekti, vaid tulemuseks on paiguti hoopis midagi "algaja autori suleproovi või koolikirjandi" taolist. Kokkuvõttes võime öelda, et ka siin toonitab kriitik vajadust läheneda tõlkimisele loovalt ja samas täpselt, kuid rõhutab, et stiililine täpsus ei tähenda pimesi jäljendamist ega sõnasõnalist tõlkimist.
- Elin Sütiste, ""Tõlkija peab...": nõudmised ilukirjandusliku proosa tõlkijale", ERR/"Tõlkija hääl V", 20.11.2018

Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. (lk 538–539)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531–548

Tartu vaim on minu õpetajate nägu. See on kõrget vaimset taset kultiveerinud inimeste vaim. Ainus hirm ongi vaimse taseme ebaoluliseks kuulutamine või kõrge taseme omistamine imitatsioonile.
- Peeter Torop, intervjuu: "Paar: Tiina ja Peeter Torop", Anne & Stiil, 07.06.2005

Remove ads

Proosa