Jane Eyre

Esmatrüki tiitelleht

"Kuidas ma julgen, missis Reed? Kuidas julgen? Sellepärast, et see on tõsi!" – F. H. Townsendi illustratsioon teisele väljaandele (1847)

"Jane Eyre" on Charlotte Brontë romaan, mis ilmus 1847. aastal. Eesti keeles on teosest ilmunud kolm tõlget ja see on ilmunud mitmes trükis:

• Eesti Riiklik Kirjastus, 1959 (tlk Elvi Raidaru, hilisem Elvi Kippasto);
• Eesti Raamat, 1981 (tlk Elvi Kippasto);
• Birgitta, 2000 (tlk Ira Inga Vilberg);
• Mediasat Group ja Eesti Päevalehe kirjastus, 2007 (tlk Elvi Kippasto);
• Tänapäev, 2013 (tlk Elvi Kippasto)
• Rahva Raamat, 2024 (tlk Riina Jesmin)

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981.

• "Aga mida siis Bessie ütles? Mis ma olen teinud?" küsisin ma.

"Jane, ma ei salli norijaid ega vasturääkijaid, pealegi on lastel keelatud vanemate inimestega sellisel toonil kõnelda. Istu kuhugi ja ole vakka, kuni õpid viisakalt väljenduma." (lk 7)

• Tagasi tulles pidin ma peeglist mööduma ja tahtmatult puuris mu pilk selle sügavusse. Kõik paistis viirastuslikus tühjuses külmemana ning süngemana kui tegelikkuses, ja võõras väike olend, kelle kahvatu nägu ja käed pimeduses valendasid ning kes mulle peeglist vastu vaatas hirmust läikivate silmadega, kus ainsana elu näis tuksuvat toas, mis oli otsekui surnud, meenutas viirastust. See oli midagi tillukese haldja ja väikese kuradikese taolist, kes Bessie jutustuste järgi tulid välja üksildastest, soodetagustest ning sõnajalgu täis kasvanud metsatukkadest, et ootamatult hilise teekäija ette ilmuda. (lk 14)
• Sõna "raamat" elustas mind veidi ja ma palusin endale raamatukogust tuua "Gulliveri reisid". Seda raamatut olin ma ikka ja jälle heameelega lugenud. Minu arvates jutustati selles tõelistest sündmustest, ja need äratasid minus sügavamat huvi kui muinasjutud. Otsinud asjatult haldjaid sõrmkübaralehtede, kellukate ja seenekübarate alt ning eefeust varjatud vana müüri lõhedest, olin ma viimaks kurvale järeldusele jõudnud, et nad on kõik Inglismaalt välja rännanud kusagile metsikule maale, kus on paksud põlismetsad ning õige vähe inimesi. (lk 21)
• "Ma olen rõõmus, et teie mu sugulane ei ole. Ma ei kutsu teid enam ilmaski tädiks, niikaua kuni ma elan. Kui ma suureks saan, ei tule ma teid iialgi vaatama, ja kui keegi minult küsib, kas ma teid armastan ja kuidas te mind kohtlesite, vastan ma, et juba paljas mõte teist tekitab minus vastikustunde ja et te kohtlesite mind väga julmalt."

"Kuidas sa julged seda ütelda, Jane Eyre?"

"Kuidas ma julgen, missis Reed? Kuidas julgen? Sellepärast, et see on tõsi! Teie arvate, et minul ei olegi tundeid ja et minule pole põrmugi armastust või sõbralikkust vaja. Aga mina ei suuda nõnda elada, ja teil ei ole kaastunnet. Ma ei saa seda eluilmaski unustada, kuidas te mind tõukasite — karmilt ja jõhkralt punasesse tuppa tagasi tõukasite ja ukse lukku keerasite, surmatunnini pean seda meeles!" (lk 36)

• Esmakordselt olin maitsnud kättemaksu magusust; juues tundus ta soojendavana ning kosutavana otsekui aromaatne vein, ent pärastine vänge, metalline järelmaik tekitas tunde nagu oleksin ma mürki joonud. (lk 37)
• [Jane Helen Burnsile:] "Aga kui inimesed oleksid julmade ja ülekohtuste vastu head, talitaksid õelad alati oma tahtmist mööda: nad ei kardaks kedagi ja läheksid järjest halvemaks ning halvemaks. Kui meid põhjusetult pekstakse, peame kõigest jõust vastu lööma, et keegi meid enam iialgi peksta ei julgeks." (lk 56)
• "Armuline preili," jätkas mister Brocklehurst, "mina teenin Issandat, kelle kuningriik ei ole mitte siit maailmast. Minu missioon on suretada nendes tüdrukutes lihalikud rõõmud, õpetada neid riietuma häbelikult ja tagasihoidlikult, aga mitte oma juukseid palmima ega uhketest rõivastest rõõmu tundma, ja ometi kannab siin iga noor inimene otse meie silma all juukseid palmikutes, mida edevus ise on põiminud! Ma kordan veel: kõik need tuleb maha lõigata. Mõelge vaid sellele, kui palju kallist aega te nende peale raiskate..."

Mister Brocklehursti kõne katkestati: tuppa astusid külalised — need olid kolm daami. Nad oleksid pidanud veidi varem tulema, et kuulda mister Brocklehursti loengut riietumisest, sest neil olid seljas silmatorkavalt uhked rõivad sametist, siidist ja karusnahkadest. Kahel nooremal (kenadel kuueteist- või seitsmeteistkümneaastastel neidudel) ilutses peas jaanalinnusulgedega kaunistatud hall kastorkübar, nagu tookord moes oli, ja selle kauni peakatte alt langesid suure hoolega kähardatud pikad tihedad kiharad kuni õlgadeni; vanem daam kandis õlgadel kallihinnalist sametist stoolat, mis oli ääristatud hermeliiniga, otsmikul aga — võltslokke. (lk 62–63)

• Järgmisel hommikul kirjutas miss Scatcherd papitükile silmatorkavalt suurte tähtedega sõna "lohakas" ja kinnitas selle nagu amuleti tasakaaluka ning targa Heleni kõrgele laubale. Tütarlaps käis sellega õhtuni, kannatlikult, haavumata, võttes seda ärateenitud karistusena. Samal silmapilgul, kui miss Scatcherd pärastlõunased tunnid oli lõpetanud ja lahkunud, jooksin ma Heleni juurde, rebisin papitüki ta otsaesiselt ära ja viskasin tulle. Meeletu raev, milleks Helen kunagi võimeline poleks olnud, oli terve päeva mu hinge kõrvetanud ning palavad pisarad mu põski niisutanud, kuna sõbratari nukker-alistunud pilk mu südames talumatuid piinu sünnitas. (lk 71)
• Tüüfus, täitnud Lowoodis oma laastamismissiooni, hakkas pikapeale raugema. Ent mitte varem, kui epideemia ohvrite arv me koolile avalikkuse tähelepanu oli tõmmanud. Põhjuste selgitamiseks korraldati uurimine, ning ilmsiks tulnud faktid piitsutasid ühiskondliku pahameele ülimalt kõrgele. Vaestekooli ebatervislik asukoht, vilets ja kesine toit, seisev, roiskunud vesi, armetu riietus ning külmad eluruumid — kõikide nende asjaolude päevavalgele tulek ei teinud küll au mister Brocklehurstile, kuid tuli kasuks koolile. (lk 80)
• Ent kui ma oma mõtted lõpuni olin mõelnud ja märkasin, et päev on möödas ning õhtu juba käes, tundsin, et minus on toimumas ümberkujunemisprotsess: mu mõistus oli kõrvale heitnud kõik, mis ta miss Temple’ilt oli laenanud, — või õigemini, miss Temple oli kaasa viinud tolle muretuse ja rahu õhkkonna, milles ma tema siin olles elasin, ja nüüd, üksinda jäänud, tundsin, et muutun jälle selleks, kes ma tegelikult olin, mu hinges ärkasid endised erutavad tunded. Mitte sellepärast, et minult tugi ära oleks võetud, vaid pigem sellepärast, et mul puudus ajend. Ma polnud kaotanud võimet rahulik olla, kuid mul puudus põhjus rahuloluks. (lk 81)
• Asjatu on kinnitada, et inimene peab rahulduma vaikse olelemisega. Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle saatusest seda pole antud, siis otsib ta seda ise. Miljonitele inimestele on määratud veelgi üksluisem elu kui minu oma, ja miljonid inimesed on oma saatusega vaikses vastuolus. Keegi ei tea, kui palju apoliitilisi mässajaid igapäevane elu ise sünnitab. Naisi peetakse üldiselt väga tasasteks olenditeks, kuid naistel on samasugused tunded nagu meestelgi, nad tunnevad tarvidusi oma võimeid avaldada ja endale tegevusvälja leida nagu mehedki. Sunnitud elama liiga rangetes, vabadustkitsendavais piirides, liiga konservatiivses miljöös, kannatavad nad täpipealt niisamuti, nagu kannataksid mehed nende olukorras. Ja kui privilegeeritud meessugu väidab, et naiste tegevus peaks piirduma ainuüksi pudingite valmistamise ja sukakudumisega, klaverimängimise ja taskukeste tikkimisega, siis on see üpris kitsarinnaline seisukoht, pole mingit põhjust naisi hukka mõista ega naerda, kui nad tahavad teha ja õppida rohkem kui tavade kohaselt nende soole vajalikuks on peetud. (lk 106–107)
• Äkki katkestas vaikust eemalt liginev kõma. Selgesti kostis sammude müdinat ja mingit metalset klirinat, mis mahedad loodusehääled enda alla mattis. Eks ole see nii ka pildil, kus tumedais värvides esiplaanile maalitud massiivne vägev kaljurünk või võimsate harudega vana tamm kõike muud õhulises kauguses varjutab — asuurset mäge, päikeseküllast silmapiiri ja rikkalikes värvivarjundeis helkivaid pärlikarva pilvi. (lk 109)
• Vaevalt olin ma kunagi oma elus ilusat noormeest näinud, kuid kõnelnud polnud ma ühegagi. Salamisi tundsin küll harrast imetlust ilu, elegantsi, galantsuse ja sarmi vastu, ent kohates meest, kelles kõik need omadused olnuksid kehastunud, oleksin ma instinktiivselt tundnud, et niisugune inimene ei tunneks ega saakski minu vastu sümpaatiat tunda, ja ma oleksin temast eemale hoidnud nagu tulest, välgust või millestki muust, mis oma säraga küll meelitab, kuid ühtlasi ka eemale peletab. (lk 110–111)
• [Mr. Rochester vaatab Jane'i pilte:] "Näen, et neid pilte on maalinud üks ja seesama käsi. Teie oma?"

"Jah."

"Millal teil selleks aega jätkus? Selleks on vaja palju aega ja mõtlemist."

"Tegin need oma viimase kahe suvepuhkuse ajal Lowoodis. Mul ei olnud tookord mingit muud tegevust."

"Kust te süžee võtsite?"

"Omast peast."

"Sellestsamast peast, mida ma praegu te õlgadel näen?"

"Jah, sir."

"Kas seal sääraseid ideesid veel on?"

"Peaks nagu olema; igatahes ma loodan, et on." (lk 121–122)

• "Olen kindel, sir, et ma formaalsuste puudumist kunagi eksikombel häbematuseks ei pea. Esimene isegi meeldib mulle, teist aga ei taluks ükski vabana sündinu — ka raha eest mitte."

"Tühi jutt! Enamik vabana sündinuid on nõus raha eest kõike tegema. Seepärast rääkige ainult endast ja ärge riskeerige üldistuste tegemisega nähtuste kohta, milles te veel täiesti võhik olete. Siiski, vaimus surun ma teil kätt vastuse sisu eest, ehkki see vähe usutav on, samuti väljendusviisi eest: te kõnelesite siiralt ning puhtsüdamlikult — seda ei tule just sageli ette. Ei, otse vastuoksa, avameelsust tasutakse harilikult teeseldud armastusväärsuse, külmuse või totra vääritimõistmisega. Kolmest tuhandest noorest guvernandist poleks leidunud kolmegi, kes oleksid mulle vastanud nii nagu teie. Aga ma ei kavatse teid meelitada: kui te olete teisest materjalist kui on suurem enamik, siis pole see teie teene. Selliseks on kujundanud teid loodus." (lk 131)

• [Mr. Rochester:] Ma näen juba nüüd uudishimulikku lindu puuri kitsaste varbade tagant välja vaatavat — see on elav, rahutu ja julge vang. Oleks ta ainult vaba, lendaks ta pilvedeni. (lk 135–136)
• [Mr. Rochester:] Nähes oma armukest uue austajaga sisse astumas, tundus mulle, otsekui kuuleksin ma mao sisinat, ja roheliste silmadega armukadeduseuss lookles heledas kuuvalguses üle rõdu minu poole, libistas end mu põue ja mõni hetk hiljem näris juba mu südant. (lk 140)
• Mõistsin ise enda üle kohut: ära kuulanud tunnistajatena Mälu, mis meenutas mulle lootusi, soove ja tundmusi, mida olin hellitanud eelmisest ööst peale, kui ka kogu mu üldist hingelist seisundit juba ligi kahe nädala vältel, ja Mõistuse rahuliku, talle omase lihtsa ning ilustamata seletuse, et ma ise polnud tahtnud tegelikkust tunnistada, vaid olin nagu meeletu loonud endale ideaali, langetasin ma kohtuotsuse:

"Eales pole suuremat narri olnud kui Jane Eyre, ja ükski teine idioot pole ennast selliste magusate valedega petnud, juues mürki, otsekui oleks see nektar." (lk 155–156)

• Niipea kui ma märkasin, et mister Rochesteri tähelepanu oli seotud ja mina teda vabalt jälgida võisin, pöördusid mu silmad tahtmatult tema poole: mul ei olnud enam võimu nende üle, nad otsekui kinnitusid tema külge. Ma vaatasin teda, ja see pakkus mulle sügavat, südamele kallist, samas aga piinavat rõõmu, rõõmu, milles oli kulla puhtust ja ahastuse teraskülmust, rahuldust, mida tunneb janus piinlev inimene, kes, roomanud kaevuni, ei hooli teadmisest, et see on mürgitatud, ning joob sealt ahnete sõõmudega. (lk 169)
• Kui miss Ingram oleks olnud hea ja õilsahingeline naine, keda oleksid kaunistanud tugevad tunded, kirglikkus, leebus ja mõistus, oleksin pidanud heitlust kahe tiigriga — armukadeduse ja meeleheitega. Kuigi nad mu südame rinnust välja oleksid rebinud ja ära õginud, oleksin imetlusest miss Ingrami vastu eluõhtuks rahu leidnud. Ja mida üllamad ta iseloomuomadused oleksid olnud, seda suurem olnuks minu imetlus, seda sügavam minu hingerahu. Nüüd aga, kus ma nägin, kuidas ta mister Rochesteri võluda püüdis, kuidas ta korduvad katsed nurjusid, kuigi ta ise oma vääratustest teadlik polnud, vaid asjatult kujutles, et iga ta nool märki tabab, ja sõgeduseni oma eduga uhkeldas, kuigi ta kõrkus ja enesega rahulolu teda aina kaugemale tõukas inimesest, keda ta ahvatleda püüdis, tähendas sellele kõigele tunnistajaks olemine mulle lakkamatut erutust ja halastamatut eneseohjeldamist. (lk 181)
• [Mr. Rochester:] Tean, et noorus kaob kiiresti ja õitseaeg möödub, kui pakutavas õnnekarikas häbi või kahetsuse maitset tunned. (lk 195)
• Tunded ilma mõistuseta on lääged, ent mõistus ilma tunneteta on liiga kibe ja kesine. (lk 228)
• "Jane, olge vagusi! Ärge rabelege nagu metsik, meeletu lind, kes on võitluses valmis oma sulgi puruks kiskuma."

"Ma ei ole lind ja mind ei pea ükski püünis kinni. Mina olen vaba inimene vaba tahtega, tahtega, millega enda praegu teie käest vabastan."

Uus jõupingutus lasi mind vabadusse. Seisin ta ees püstipäi.

"Teie tahe otsustagu teie saatuse,» ütles ta. "Pakun teile oma kätt, südant ja kõike, mis mul on."

"Te mängite minuga kometit, ma ainult naeran selle peale."

"Ma palun teid sammuda minu kõrval läbi elu — olla mulle teiseks minaks ja parimaks maapealseks kaaslaseks." (lk 245)

• Valisin kapist lihtsa, puhta ja heleda suvekleidi ning panin selle selga. Mitte ükski kleit polnud mulle kunagi nii hästi sobinud, sest ühtegi polnud ma kandnud sellises taevalikus rõõmsas meeleolus. (lk 248–249)
• "Tahan oma Jane’i siidi ja pitsidesse riietada, ta juukseid roosidega kaunistada ja pead, mida ma nii väga armastan, kõige hinnalisema looriga ehtida."

"Ja siis ei tunneks te mind enam ära, sir. Siis ei oleks ma enam teie Jane Eyre, vaid ahv narrikuues, vares paabulinnu sulgedes. Ma tahaksin ennast niisama vähe näha õuedaamirüüs kui teid mõnes teatrikostüümis." (lk 250)

• [Jane mr Rochesterile:] Mõnda aega olete võib-olla niisugune nagu praegu, kuid mitte kauaks. Siis jahenete ja muutute tujukaks, seejärel tõredaks ja mul on küllalt tegemist, et teie meele järgi olla. Aegamisi võib-olla harjute minuga ja kiindute minusse uuesti — ma ütlen kiindute, mitte armastate. Arvan, et teie armastus kestab kuus kuud või isegi vähem. Olen lugenud raamatutest, mille autoriteks on mehed, et seda peetakse abielumehe kire kestvuse kõige pikemaks perioodiks. (lk 251)
• "Ärge vaadake mulle niimoodi otsa," ütlesin ma, "või muidu ei kanna ma elu lõpuni midagi muud peale oma vanade Lowoodi-rõivaste. Laulatusele sõidan ma sellessamas lillas puuvillases kleidis, aga pärlhallist siidist võite lasta endale hommikukuue teha ja mustast atlassist lõputu seeria veste õmmelda."

Ta kõhistas naerda ja hõõrus käsi.

"Lausa lust on teda vaadata ja kuulata!" hüüdis mister Rochester. "Kas ta pole originaalne! Pikantne! Seda väikest inglise tüdrukut ei vahetaks ma Türgi sultani terve haaremitäie gasellisilmade ja huuri vormidega odaliskide vastu!"

Idamaale viitav võrdlus otsekui hammustas mind jälle.

"Mina ei kavatse teile karvavõrragi seraili asendada. Kui teie maitse on sellest liinist, sir, siis rutake viivitamata Istanbuli turule ja kasutage oma raha, mida te siin nähtavasti küllaldaselt ära ei oska raisata, suurema hulga orjataride kokkuostmiseks."

"Aga mida teie sel ajal teete, Jane, kui mina endale nii mitu tonni inimliha ja terve assortimendi musti silmi kauplen?"

"Mina valmistun misjonäritööks, et jutlustada vabadusest nende hulgas, kes orjastatud on, teie haaremi elanikud kaasa arvatud. Ma poen salaja lossi ja õhutan seal ülestõusu. Teie, kolmehobusesabaline paša, satute silmapilk meie kätte vangi. Ja ma ei nõustu teid ahelaist vabastama enne, kui olete alla kirjutanud kõige liberaalsemale õigustekirjale, mida üks despoot eales välja on andnud." (lk 261)

• Mu silmad olid suletud. Mu ümber oli põhjatu pimedus ja mu mõtted ründasid mind nagu tume, ähvardav voog. Mulle tundus, nagu lamaksin ma jõuetuna ning nõrgana suure jõe kuivanud sängis ja kuuleksin, kuidas kaugeilt mägedelt, kohisevad alla vabanenud vood; tundsin, kuidas nad mulle kosena liginevad, ent mul ei jätkunud tahet ülestõusmiseks ega jõudu põgenemiseks. Lamasin elust väsinuna ja igatsesin surma. Üksainus mõte püüdles minus elu poole — see oli mõte jumalale. Ta tärkas tummas palves. Sõnad ekslesid mu tuhmunud teadvuses, kuid mul polnud jõudu neid palves väljendada:

"Ära ole must kaugel, sest ahastus on ligidal; ep ole ju abimeest." (lk 287; Psalmid, 22:12)

• Mida üksikum, sõpradeta ja toeta ma olen, seda enam pean ma iseendast lugu pidama. Tahan austada jumala antud ja inimese kirjapandud seadust. Tahan truuks jääda põhimõtetele, mis ma omaks võtsin, kui olin veel terve mõistusega, mitte meeletu nagu nüüd. Seadused ja põhimõtted ei ole mõeldud selleks ajaks, kui kiusatus puudub. Nad on loodud just säärasteks momentideks, mil ihu ja hing nende karmuse vastu mässu on tõstnud. Nad on ranged, aga nad peavad rikkumatuks jääma. Kui ma nendest oma isikliku mugavuse pärast üle astun, mis väärtust neil siis enam on? (lk 308)
• See, kes läbi ilusa maastiku tapalavale läheb, ei mõtle lilledele, mis talle tee ääres vastu naeratavad. Ta mõtleb tapapakule ja kirveterale, hoobile, mis raiub läbi kondid ja sooned, ning hauale, mis haigutab ta teekonna lõpul. Mina aga mõtlesin kurvale põgenemisele ja kodutule rännakule ning — ahastusega ka temale, kelle ma maha olin jätnud. Sinna ei saanud ma midagi parata. (lk 311)
• Kinnised inimesed vajavad sageli oma tunnete ja avameelset arutlemist rohkem kui ekspansiivsed natuurid. Ka kõige rangem stoik on ikkagi ainult inimene, ning julgelt ja heasoovlikult nende hinge "vaiksesse merre" sukelduda on tihtipeale ligimese esimene kohus. (lk 362)
• Suudluste klassifikatsioonis ei ole vist olemas marmorsuudlust või jääsuudlust, muidu ütleksin ma, et mu vaimulikust nõo suuandmine kuulus nende liiki. Küll aga võib olla katsesuudlusi, sest tema oma näiski eksperimendiks mõeldud olevat. Pärast suudlemist vaatles ta mind, et näha, missugust mõju see mulle avaldas. Mõju polnud rabav; olen kindel, et ma isegi ei punastanud. Pigem kahvatasin pisut, sest mulle tundus, nagu oleks see suudlus olnud raudne pitser, mis mu ahelad kinni needis. (lk 389)
• [St. John:] "Ütlen teile veel kord, et ma ei vaja tähtsusetut reatöölist, inimest oma isekate tunnetega, vaid ma tahan abielluda misjonäriga."

"Ma tahan teile anda oma energia, sest see on kõik, mida te minult tegelikult soovite, aga mitte iseennast. Milleks lisada tuumale välist kesta ja kõlu? Teie neid ei vaja, sellepärast jätan nad endale."

"Te ei saa, te ei tohi! Kas te mõtlete, et Jumal rahuldub pooliku ohvriga? Et ta võtab vastu vigase ohvritalle? Mina kaitsen Jumala üritust, kutsun teid tema lipu alla. Tema nimel ei saa ma vastu võtta poolikut vandetõotust — see peab täielik olema."

"Oo, Jumalale olen ma valmis oma südame andma," ütlesin ma. "T e i e aga ei vaja seda." (lk 397)

• Ta abilisena, kaaslasena — seda ma suudaksin. Sellena võiksin ma koos temaga üle ookeani purjetada, ühistes ülesannetes keset Aasia kõrbeid Hommikumaa päikese all tööd rühmata, ta mehisust, andumust ja elujõudu imetleda. Ma püüaksin temas kristlast inimesest eraldada, et temas esimest kõrgelt hinnata ja teisele suuremeelselt andestada. Kahtlemata kannataksin ma sageli selle all, et olen temaga seotud ainult sääraste sidemetega; mu keha oleks valjus ikkes, aga mu süda ja hing vabad. Mulle jääksid alles mu hävitamatu mina ja mu loomulikud, orjastamata tunded, millele võiksin anduda üksinduse silmapilkudel. Mu hinge jääks peidupaik, mis ainuüksi minule enesele kuuluks ja kuhu tema ligi ei pääseks. Seal lõkkaksid mu värsked ja kaitstud tunded, mida tema ei saaks närvutada ega ta mõõdetud sõjamehesamm maha tallata. Kuid olla ta naine — alati tema kõrval, alatasa ohjeldatud, pidurdatud, pidevalt sunnitud oma loomutuld vaevalt hingitsemas hoidma, lastes seda põleda ainult oma sisimas, ainsatki kaebust kuuldavale toomata, ehkki vangistatud leek hävitaks vähehaaval, kuid järjekindlalt kogu mu elu, see oleks väljakannatamatu. (lk 399)
• Tundsin, et kui ma ta naine oleksin, viiks see hea inimene, kelle hing oli puhas nagu selge allikas, mu varsti hauda, ilma et ta ainsatki veretilka valaks või oma kristallpuhast südametunnistust pisimagi süü plekiga määriks. (lk 402)
• [Diana:] "Miks sa arvad, et ta sind ei armasta, Jane?"

"Sa peaksid kuulma, kuidas ta sellest räägib. Korduvalt on ta mulle seletanud, et ta abiellub minuga oma missiooni, mitte mu enda pärast. Ta ütles mulle, et olen loodud tööks, mitte armastuseks, mis on kahtlemata õige. Aga kui ma ei ole loodud armastuseks, siis ei ole ma enda arust loodud ka abieluks. Die, kas poleks imelik olla eluksajaks seotud inimesega, kes näeb sinus ainult kasulikku tööriista?"

"Väljakannatamatu, ebanormaalne — ei tuleks kõne allagi!"

"Ja siis," jätkasin ma, "kuigi mul on tema vastu ainult õelikud tunded, ei ole sugugi võimatu, et ma pärast abiellumist teda paratamatult, omamoodi ja piineldes, armastama ei hakka – sest ta on ikkagi andekas inimene, ja ta pilgus, käitumises ning kõnes on nii palju õilsust. Sel juhul kujuneks mu elu talumatult raskeks. Tema ei tahaks, et ma teda armastaksin, ja kui ma talle oma tundeid avaldaksin, teeks ta mulle selgeks, et see on täiesti ülearune, et ta seda minult sugugi ei nõua ja et see mulle hoopiski ei sobi. Tean, et ta nii kõneleks."

"Ja ometi on St. John hea inimene," ütles Diana.

"Ta on hea ja üllas inimene. Ent süvenenud oma suurtesse ülesannetesse, unustab ta kahjuks väikeste inimeste tunded ja soovid. Sellepärast on lihtsurelikule parem tema teelt kõrvale hoida, muidu võib ta tema ära tallata." (lk 407)

• Igal andekal inimesel, olgu ta siis mees tugevate kirgedega, fanaatik või lihtsalt despoot — kui ta oma taotlustes ainult siiras on, esineb sääraseid ülevusmomente, mil ta alistab ja valitseb. Tundsin St. Johni vastu sügavat austust, nii tugevat, et selle ajend mind ootamatult kuristikku tõukas, kust ma varem eemale olin hoidnud. Tundsin kiusatust loobuda temaga võitlemast, lasta ennast ta tahtevoolust kaasa kiskuda ja selle sügavusse täiesti ära kaduda. Nüüd surus ta mulle oma tahet peale niisamasuguse visadusega, nagu kord varem keegi teine, tõsi küll, sootuks erinevamate tunnetega oli teinud. Ja mõlemal korral olin narr olnud. Tookord järele anda olnuks patt südametunnistuse vastu, nüüd nõustuda olnuks patt mõistuse vastu. (lk 409)

Teose kohta

• Ma arvasin kuni täisealiseni, et pean olema seksikas neiu kui kaup, mida vahetatakse päranduse vastu. Ma ei suutnud ühtegi kohustusliku kirjanduse raamatut lõpuni lugeda – "Jane Eyre'i" lugesin mõned aastad hiljem läbi ja olin endast väljas: raamat, mis väidetavalt rääkis naise iseseisvumisest, õhkus allumisest ja väidetavatest bioloogilistest omadustest. Olla emotsionaalne tähendas olla hull.
  • Anna-Stina Treumund, intervjuu: Rael Artel, "Vajan kindlat kohta ja tähtaega", Feministeerium, 18.06.2019

Kirjandus

• Virginia Woolf, ""Jane Eyre" ja "Vihurimäe"", tlk Jaak Rähesoo, Looming 8/1992, lk 1094–97; rmt: "Esseed", Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 108–115

Välislingid

• "Jane Eyre" inglise vikitekstides

Vikipeedias leidub artikkel

Jane Eyre