Valitseb ettekujutus, et muuseumide puhul on tegemist vanade asjade ja inimestega, eks seetõttu tõsteti muuseumitöötajate palku ka koos pensionäridega.
Jaak Allik, Postimees, 20. mai 1996
Mina nimetaksin maavanemaid viieteistkümneks kohalikuks vürstiks oma paleede, tõldade ja õukondadega, kelle võim on kohapeal kaugelt suurem kui omaaegseil parteikomiteede esimestel sekretäridel, sest nende kõrval olid siiski ka täitevkomiteede esimehed.
Jaak Allik, "Haldusreformist. Konkreetsemalt", Sõnumileht, 29. jaanuar 1997, lk 6
[Ain Mäeotsa suvelavastusest Emajõe Suveteatris "Robin Hood":] Siin on muidugi õige koht kiita trupile kätteõpetatud füüsilise meisterlikkuse tõepoolest kõrget taset, kuid paratamatult peab tõdema, et sport ja kunst on ajalooliselt väljakujunenud ühiskondlikustööjaotuses siiski eri funktsioone täitvad alad, nende sünteesimisel saame küll tsirkuse, mitte aga veel teatri.
[Linnateatrist:] Inimesed on meil arukad ja loomulikult ei ründa säärastel koosolekutel keegi tippkunstnikust teatrijuhti. Teda pigem kiidetakse ja kallistatakse. Kuid inimesed on meil nii arukad, et nad teavad ka seda, et surnuks kallistamine on üks efektiivsemaid tapmisviise. Teatriajalugu on näidanud, et tippkunstnikust teatrijuht lahkub pärast sääraste koosolekute seeriat tavaliselt ise. Ja teater saab taas tööle asuda tavapäraselt (ideelagedalt).
Keegi ei kahtle, et Eesti vajab jätkuvaid muutusi. Pakkugem siis välja reaalsed ning konkreetsed uuendused ja reformid, sel juhul on valijail ka millegi vahel valida. Vastasel korral võib opositsiooni uuendusmeelsus osutuda lihtsalt nostalgiaks kunagiste ministrikabinettide järele.
Tegelikkus on selline, et sõltumata sellest, milline parteivalimised võidab, ei hoia keegi valitsemiskulude arvelt kahjuks kokku krossigi. Küsimus on selles, et isegi nõustudes sellega, et ametnikkonda võiks ja tuleks vähendada 20 protsendi võrra, on ilmne, et allesjäänud vajaksid samaväärset palgatõusu, muidu kaotab riigiaparaaterasektori suhtes täielikult konkurentsivõime. Endistest ministritest ja peaministritest opositsioonipoliitikud teavad kõike seda sama hästi kui mina, ja seepärast eetilisemad neist ei räuskagi kaasa noorte respublikaanidega odavamast riigist ja kokkuhoiustavaliku sektori arvelt.
Jaak Allik, "Jüri Mõis ja mõisa köis", Eesti Päevaleht, 4. jaanuar 1999, lk 2
Peaminister ei väsi kinnitamast, et õpetajatepalgavaesuse põhjus on see, et meil läheb liiga palju haridusraha "betooni" ehk siis uute koolide ehitamisele ja liiga suurte vanade majade korrashoidmisele. Seda kinnitavat ka fakt, et Euroopa Liidus keskmiselt on riikide hariduskulud 4,9 protsenti, meil aga lausa 6,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle müüdi põrmustas hiljuti Eiki Nestor ühes oma Facebooki postituses, viidates, et pole korrektne võrrelda Eesti hariduskulusid näiteks Hollandi või Taani omadega, sest seal elab samal pindalal mitu korda rohkem rahvast kui hajaasustusega Eestis. Meie koolimajade võrk peabki olema suurem, et lapsed kooli jõuaksid ja seejuures ka transpordikulud jõukohaseks jääksid.
600 normkohale ehitatud Viljandigümnaasium võtab igal aastal oma maakonnast vastu umbes 170 õpilast, millele lisandub enamasti 10–20 õpilast teistest maakondadest. Haridusministeeriumile pinnuks silmas olevatesse Suure-Jaani, Tarvastu, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia kooli gümnaasiumiossa astub aastati stabiilselt kokku umbes 60 noort, kellest paljud ei saa just majanduslikel põhjustel kodukohast lahkuda. Gümnaasiumiosa sulgemine neis koolides jätaks nad ilmselt keskharidusest ilma, kusjuures ärgem unustagem, et valitsuskoalitsiooni lepingus seisab ka kavatsus tõsta kohustuslik kooliiga 18. eluaastani.